Marcin Świetlicki ei ole niisama kirjanik, ta on hea kirjanik. Ta ei ole ainult hea kirjanik, vaid ta teeb oma kodumaal Poolas ka bändi, mille puhul mainib ta mõjutajatena selliseid artiste nagu The Fall, John Coltrane, Tom Waits – mingis mõttes üsna erinevatesse suundadesse kiskuvaid artiste, mingis mõttes ka mitte. Musikaalsusest võib tugeva tekstialuse hoovusena rääkida ka Świetlicki meistri-triloogia «Üksteist», «Kaksteist», «Kolmteist» puhul, mille tõlkija Hendrik Lindepuu mõne aasta jooksul eesti keelde on pannud.
Świetlicki fraseerib nagu muusik, rütmistab ja ruumistab teksti, pannes
erinevad tekstiosad erinevatel kiirustel liikuma. Tekst pannakse
erinevatel kiirustel liikuma, nagu vinüülplaategi võib panna erinevatel
kiirustel liikuma. Proosast saab vahel sujuvamate, vahel järsemate
üleminekutega luule ja vastupidi. Selline on Świetlicki romaanitriloogia
üks suurimaid mõnusid, aga kindlasti mitte ainus.
Triloogia peategelane, lihtsalt meistri-nimeline detektiiv armastab
samuti muusikat. Tema kodu on täis vinüülplaate Lou Reedilt, Eric
Dolphylt, John Lee Hookerilt ja paljudelt teistelt. Kui neid plaate
võõras inimene asjatundmatult ja hooletult katsub, siis võib meister
kurjaks saada. Enamasti meister mõne tühja-tähja pärast kurjaks ei saa,
aga siis saab – tal on vinüülifetiš.
Niisiis on tegu detektiiviromaaniga, kuid mitte sellisega, kus pahandus
tehakse ära ja too asja üles võttev detektiiv punktist A punkti B
liikuma hakkab ja lõpuks lahenduseni jõuab. Mitte sellise
detektiiviromaaniga, mille puhul räägitakse Edgar Allan Poe isakujust,
kes väidetavalt hakkas krimka loogilist kosmost üles ehitama selleks, et
ise mitte hulluks minna. Świetlicki meistrit võib pidada postmodernseks
detektiiviks, mis siis, et seda sõna enam kasutada väga ei taheta.
Mingit pidi võib seda detektiivi ju ka uussiiraks nimetada, aga las ta praegu jääda.
Kuna postmodernistliku kirjanduse tööpõlluks on ikka peetud
olemuslikult teineteisest eemale kiskuvate väikeste maailmade
fikseerimist ja läbimängimist, maailmade, millel väidetavalt pole keset,
siis on detektiiviromaan oma eeldatavasti loogiliselt korrastatud
põhjuse-tagajärje suhetega olnud tänuväärne materjal, osutamaks
erinevate väikeste maailmade ühildamatusele n-ö postmodernses seisundis,
osutamaks teatavale skisofreenilisusele.
Postmodernne detektiiv, nagu me seda kohtame näiteks Alain
Robbe-Grillet romaanis «Kummid», Umberto Eco «Roosi nimes», Paul Austeri
«New Yorgi triloogias», kui nimetada mõned, ei jõua sageli üldse
soovitud tulemuseni. «Kummide» näidet kasutades võib ta avastada hoopis,
et kõik märgistruktuurid on oma peegeldustes olnud sedavõrd
silmipimestavad, et temast endast on saanud kuriteo toimepanija, mille
jälgi ta ajab.
Meister, tegelikult siis meister väikese tähega, kuna see näitab tema
meisterlikkuse taset, nagu romaanis mainitakse, on 70ndate poola
mustvalge teleseriaali endine lapstäht, kes end romaani toimumise ajaks
korralikult põhja on joonud ning oma aega peamiselt kodulinna Krakowi
baarides sihitu joomisega kulutab.
Meister mängis telesarjas ideoloogiliselt korrektset, usinat
pavlikmorozovlikku lapsdetektiivi, kes näiteks ühes osas avastab, et
õpetaja, kes talle geograafias täiesti põhjuseta kahe pani, peab kuskil
pööningul salajast vorstitsehhi.
Nüüdse, täiskasvanud ja põhjajoonud meistri poole pöördutakse küll kui
detektiivi poole, kuid need pöördumised on tingitud – nagu ühes
korralikus postmodernistlikus romaanis ikka – elutõeluse ja
kunstitõeluse, või pigem siis elu ja massimeedia segiajamisest. Meister
on koht poolaka televisuaalses alateadvuses ja ta peab sellega leppima.
Ta lepib sellega juues, nähes elu- ja kultuurimärke läbi alkoholihämu
ja selle tekitatud deliirsete nihete, distantside muutumise.
Pooljuhuslikult või läbi valearvestuse juhtumeid lahendama sattudes ta
neid muidugi ei lahenda ja tegelikult seda eriti ei püüagi teha.
Lahendused küll tulevad, kuid taas kord juhuslikult.
Świetlicki triloogiast on saanud Poolas kultusraamat ja selle üle ei
ole põhjust imestada. Oma alkoholist läbi immutatud eksistentsiaalses
tühjuses, mis omakorda on tõstetud kuhugi alateadlike meediavirvenduste
keskele, on meister kahtlemata väga cool tegelane. Kui on cooli
tegelaskuju kirjutamise retsept, siis võiks see just niimoodi olla.
Świetlicki kannab oma cooli aga kenasti, hea stiilitunde, tumedalt
humoorikate dialoogide ning nutikalt läbikirjutatud mitmeplaaniliste
süžeearengutega välja. Kohati on erinevate süžeeliinide põimumine ja
arengud sedavõrd kiired ja põnevad, et võivad tekitada kerget
peapööritust.
Świetlicki ei ole terav mitte ainult põnevuse lahtikirjutamisel, vaid
ka selles osas, mida peetakse üldiselt n-ö väärtkirjanduse tunnuseks –
ta vaatleb maailma selle tundetoonilises paljususes ja annab võrdlemisi
grotesksete tegelaskujude ja olukordade kaudu aimu, milliste
aktsentidega mängitakse poliitilises ja kultuurilises elus 21. sajandi
alguse Poolas.
Mingis mõttes võib meistri-triloogiat pidada ka oodiks surmatungile –
meister oma vääramatus allakäiguapaatias ja tüdimuses tundub olevat
raamatu ainus positiivne karakter, mõned meistriga kokku puutuvad
tütarlapsed talle lisaks.
Igasugused elu edasi viimise püüdlusega tegelased, ja neid satub
Świetlicki radarisse Euroopa Liidu aegses Poolas palju, näivad
olemuslikult kiirgavat pigem tootedisainitud või projektipõhist,
presentatsioonile ja esmamuljele rajanevat elujaatavat maailmapilti.