Czesław Miłoszit (1911–2004), seda vägevat 20. sajandi poola poeeti, Nobeli kirjanduspreemia laureaati (1980), eesti keeles seniajani just palju lugeda pole olnud võimalik. Loomingu Raamatukogus on ilmunud tema kuulsaim teos, stalinismiaja Poolat käsitlev «Vangistatud mõistus» pluss veel üht-teist siin-seal ajakirjades.
Omalaadne mälestusteraamat «Miłoszi ABC» viib lugeja kindlasti
väljapaistva luuletaja ja mõtleja maailmale lähemale, ja kes lähemale
jõuab, see ainult võidab.
«ABC» puhul hakkab kohe silma raamatu hea kujundus, mille on teinud
Matthias Sildnik. Hendrik Lindepuu suurepärased tõlked 20. sajandi poola
kirjandusest, mida ta ise on välja andnud – Zbigniew Herbert, Adam
Zagajewski jne – pole just väga edeva kaanega saanud uhkustada, kuid
nüüd on kaas uhke, ja ka see on ainult võit. «Miłoszi ABC» eestikeelne
väljaanne on niisiis üks suur võit ja see tasub endale raudselt soetada.
Väike tarbijasoovitus siis.
Arvestades praeguseid teravnenud Leedu-Poola suhteid, nagu ajalehed
kirjutavad, oleks «ABC» lugemine isegi topelt asjakohane, Miłosz
kirjeldab neid kultuuride põimumisi ja vastuolusid kenasti.
Leedus Šeteniai mõisas sündinud Miłosz oli Poola šlahtitsite
järeltulija, kes nooruspõlve veetis suure poola kogukonnaga Vilniuses
(samuti suure juudi kogukonnaga), II maailmasõja ajal nägi ta Saksa
okupatsiooni aegset Varssavit ning juba mõne aja pärast ka
stalinistlikku Poolat. Hiljem USAs Berkley ülikoolis õpetades puutus ta
lähedalt kokku ka sellega, kuidas vasakpoolne mõtlemine muutus cool’iks
kontrakultuurseks normiks.
Miłosz kohtus kontrakultuuri-iidoli Allen Ginsbergiga. «Noh, sa ei
olegi nii igav mees, kui arvata võiks,» ütles Ginsberg selle peale, kui
poola poeet oli pühendanud talle luuletuse. Miłosz on olnud tunnistajaks
ajaloo ja ideoloogiate suurtele hoovustele – teravdatud ajalooteadvus
on tema teoste sisuks, luulel abstraktsemal, esseeraamatutel, milleks
võib pidada ka «ABCd», konkreetsemal kujul.
Palju on räägitud sellest, miks Miłosz holokausti tunnistajana on
sellest nii vähe kirjutanud. «Ma ei tahaks saada professionaalseks
leinajaks,» on ta öelnud selle peale.
Kui Solidaarsus ja Lech Walesa Poolas 1981. aastal revolutsiooni tegid,
siis rehabiliteeriti põlu all olnud Miłosz ning ta muutus peaaegu
rahvuskangelaseks, Miłoszi luulekogu müüdi kohe 200 000 eksemplari.
Miłoszis nähti vastupanutegelast ning nagu sellistel puhkudel sageli,
poogitakse inimesele külge moralisti kuulsus, kellegi, kes on parem ja
õilsam. «Kunst ei anna vastuseid küsimusele, kuidas elada oma elu
moraalsemalt,» arvas ta.
Mulle ei ole küll juhtunud kätte ühegi poeedi proosaraamatut, milles
oleks tulnud pettuda, võimalik, et see aeg veel tuleb. Poeet (Miłosz
siinkohal) juba teab, kuidas tekstiga ümber käia, kuhu panna tõsist ja
kuhu vähem tõsist, kuhu visata tihke mõttemetafoor, käsitlemaks mõnd
keerulist religioosset filosoofi, ja kus kirjeldada näiteks alatise udu
süngusse mõistetud Vaikse ookeani äärset Põhja-California linnakest,
mille ümber kasvavad iidsed sekvoiametsad.
«ABCs» võtab Miłosz peene proosastiiliga lahti 20. sajandi ning enda
arengud inimese, poeedi ja mõtlejana selles. «Ning lõpuks on nii paljud
minu luuletused saanud alguse nendes rumaluse süngetes koridorides,»
lubab poeet endale inimlikke nõrkushetki, mis võimaldavad temaga
suhestuda kui inimene inimesega. Väikesed sündmused vahelduvad
suurematega, omavahel põimudes ja üksteist võrgustikuna mõjutades.
Vahepeal ei jäta Miłosz peatumast tegelastel, kel võimsa hegelliku
maailmaajaloo seisukohalt puudub igasugune tähtsus. S-tähe alt leiab
tegelased nimega Slawoniewski ja Slycko, kes ajavad enne Teist
maailmasõda Vilniuses äri.
Kahjuks juhtub nii, et Saksa okupatsiooni ajal ajab mingi nende toode,
vist külmakahjustuste vastane kreem, sakslased nii vihale, et nad
lastakse maha.
Miłosz kirjutab: pole eriti tõenäoline, et kellegi mälestused nende
firmat mainiksid, seepärast panengi nende nimed siia kirja. Või kirjanik
Arthur Koestleri loomingu ning selle tähenduse analüüs, mis lõpeb
seigaga, kus Koestler tuleb Miłoszile Californiasse külla ning Miłosz
ennast nii täis joob, et jääb magama. Pärast seda nad enam ei suhtle.
Kui võrrelda «Miłoszi ABCd» näiteks tema kaasaegse suure poola
kirjaniku Witold Gombrowiczi «Päevaraamatuga», siis hakkab silma Miłoszi
märksa suurem sümpaatia inimeste ja maailma vastu üldisemalt. Isegi
tema kirjeldused kõige paadunuma poola natsionalisti kohta viivad lõpuks
punkti, kus tolle natsionalisti anne mingisugusel positiivsemal kujul
avaldub, näiteks kirjutab natsionalist mõne enam-vähem loetava raamatu.
Tuleb muidugi ka märkida, et «ABC» kirjutamise ajal oli Miłosz juba pea
90-aastane, erinevalt Gombrowiczist, kes kirjutas «Päevaraamatu»
suhteliselt noores eas. Vananemise tarkus aga on hilise Miłoszi luules
olnud oluline teema. Soe, inimlik ja tark raamat.