Rumeenia-prantsuse aforist E. M. Cioran on öelnud, et õnn lõpeb Viinis, ida pool algab häda ja viletsus. Idaeurooplase olukord ja kompleks võivad leida väljenduse mitmes žanris: kord piinliku farsina, kord traagilise aforismina, kord läbinägeliku traktaadina.
Tunne, et «meid ei mõisteta» ja «nemad vaatavad meid imelikult»,
ajendab tänapäevagi poliitikut öösiti iseendaga jampslikke säutse
vahetama. Samalaadsest tundest, kompensatsiooni- ja
eneseõigustusvajadusest sünnivad intelligentsemate kirjameeste sulest
aga ka sügavad sissevaated inimolemisse.
Asendamatu käsiraamat kollaboratsionismi uurijale
Czesław Miłosz oli harmoonilisem vaim kui Cioran. «Sünnimaa Euroopa» on
katse seletada lääne publikule autori isikliku eluloo varal Poola
ajalugu, Poola ajaloo kaudu Ida-Euroopa ajalugu ja viimase kaudu inimsoo
Suurt Ajalugu: ideede ja tegelikkuse, usu ja utopismi seoseid. Miłosz,
kes sai maailmakuulsaks 1980 Nobeli auhinnaga, sündis 1911
Tsaari-Venemaal Leedus, veetis lapsepõlve mitmel pool Venemaal, õppis
Vilniuse ülikoolis.
Teise maailmasõja ajal töötas ta Varssavis, pärast sõda kommunistliku
Poola diplomaadina Washingtonis. Tänu kaasatundjatele parteiladvikus
võimaldati tal läände hüpata. Ta elas 1950ndatel Prantsusmaal ja alates
1960ndatest õpetas Californias.
Pärast kommunismi lõppu elas ta peamiselt Krakowis, kus 93-aastasena
suri. Miłosz oli Goethe kaliibriga universaalne vaim. Ennekõike küll
luuletaja, kuid sama tugev ka proosažanrides. Tema luule avastamine
seisab Eesti lugejal veel ees.
«Sünnimaa Euroopa» valmis 1950ndate keskel, kui Miłosz oli äsja läände
põgenenud ja emakeelsest publikust ära lõigatud. Pariisi
intellektuaalide seas põrkus ta vastu masendavat mõistmatusemüüri, sest
nende seas olid moes pigem stalinistlikud ideed.
Miłoszi rahvusvaheline läbimurdeteos «Vangistatud mõistus» (1953, e. k
LR 1999) on peen psühholoogiline analüüs, mis käsitleb konkreetsete
näidete varal ideoloogia mõju vaimuinimestele: kuidas õilsad aated
hakkavad õigustama kurja ja must seletatakse valgeks.
See on asendamatu käsiraamat kollaboratsionismi uurijale, keda
huvitavad intellektuaalide valikud. Enamikule idaeurooplastest ei jätnud
aga 20. sajandi keskpaik mingeid valikuid. Miłoszi enda sõnul: nende
valik oli nagu väljapüütud kalal, kas pott ja pann.
«Sünnimaa Euroopa» on kaasakiskuv ja õpetlik
«Sünnimaa Euroopa» algab aegade hämarusest ja annab ülevaate Leedu
Suurvürstiriigist, personaalunioonist Poolaga, Poola jagamistest,
Vene-Poola ja Leedu-Poola suhetest, kommunismi ja natsismi õudustest.
Miłoszi kirjelduse teeb usaldusväärseks see, et ta ei tao endale
rahvuslikult vastu rinda ega nuru kaastunnet.
Talle on omane vaesunud provintsiaadliku kohatuse- ja
võõrandumusetunne. Poolakeelse leedulasena ja vasakliberaalina
natsionalistide seas oli ta Poolas tihti sama umbusaldatud nagu Jaan
Kaplinski meil. (Muide, Miłosz tegi palju Kaplinski tutvustamiseks
läänes.)
Kommunistid pidasid Miłoszit reeturiks, pagulased kommunistide
kaasajooksikuks. Ta ise jäi truuks ühelt poolt oma provintsijuurtele –
tundes end üha kohmetu noorukina täiskasvanute seas –, teisalt
swedenborgluse ja katoliiklikkuse isikupärasele segule.
Omapead kõndiva kassina, kelle psühholoogipilku oli teritanud kooli
usuõpetus, visandab Miłosz oma kaasteelistest eredaid portreid,
säästmata samas iseennast. Teda ei piira ideoloogilised kammitsad: Poola
katoliikluse rõõmutus, rahvuslik messianism, liberaalide naiivsus,
intellektuaalide enesepetuviisid, aadli eluvõõrus, noorte juutide
kirglik püüd oma traditsioonid hüljata – kõik satub kaastundliku,
humoorika ja delikaatse kriitika alla.
«Sünnimaa Euroopa» on kaasakiskuv ja õpetlik raamat. Lisaks sellele, et
siit saab palju teada lähinaabrite ajaloost, annab see veel ühe
õppetunni: selleks et oma sõnumit teisteni viia, tuleb esmalt õppida
enesekriitikat ja iseenda kõrvaltvaatamist.