Poola reportaažkirjandusel on auväärne traditsioon, millest võiks õppida meiegi järjest USA-kesksem meedia.
Türgi ei figureeri Eesti ajakirjanduses just kuigi tihti ja küllap ka enamiku Türgi külastajate kogemused piirduvad Vahemere-äärsete puhkusepaikadega. Poola ajakirjaniku Witold Szabłowski kõrgeid auhindu pälvinud tänapäeva Türgi reportaaž, mis on tõlgitud eesti keelde, väärib lugeja tähelepanu kahel põhjusel.
Esiteks raamatu teema: nüüdisaegne Türgi kogu tema mitmekesisuses ja vastuolulisuses. Vastuolud on Türgi leivanumber. Türgi on riik, mille kosmopoliitne pealinn Istanbul on Euroopa piirkonna suurim linn. Ühtlasi on Türgi riik, millel on nüüd idas piir Islamiriigiga, ning Türgi poliitika Süürias toimuva teemal on ambivalentsem kui enamikul tema liitlastel NATO-s. Ilmaliku põhiseadusega Türgi on juba aastakümneid liitumisläbirääkimistes Euroopa Liiduga, samal ajal on Türgis võimul populistlikku islamit esindav partei AKP ja „rahva isa” ambitsioonidega president Erdoğan. Sügaval Anatoolia steppides ja Lääne-Kurdistanis toimuvad siiani peretütarde „aumõrvad”, aga Istanbuli Gezi pargis protesteerivad Türgi hipsterid uue mošee ehitamise vastu.
Szabłowski ja koos temaga ka lugeja rändab Türgi eri nurkadesse. Ta põikab Izmiri kandis eemale turismi-Mekast ja kohtub väikelinnade sadamates Kreeka saartele püüdlevate Iraagi ja Süüria põgenikega. Ta uurib eri vuntsikujude poliitilist ja ühiskondlikku tähendust ja seletab, miks Erdoğani vuntsid on just viiemillimeetrised. Ta kohtub kunagi paavst Johannes Paulus II-le atentaadi teinud Ali Ağca perekonnaga. Ta seletab kurdide ja türklaste hõõrumiste tagamaid Ida-Türgi kolkaküla kohalikus kõrtsis. Soravalt türgi keelt valdav ja sestap nii mõnessegi ootamatusse paika pääseva Szabłowski kirjeldused on värvikad, detailirohked ja täis loomuomast elegantset irooniat.
Teine, mis tähelepanu väärib, on raamatu žanr. Non-fiction, dokumentaalkirjandus, eluloosarjad ja autobiograafiad on maailma lugejate hulgas juba pikemat aega kõrges hinnas. Õigupoolest võib küsimus, milline oli viimane romaan, mida lugesite, panna vastaja tihtilugu pikalt kukalt kratsima. Kuid võib-olla kuskil mujal pole dokumentaalkirjandusel sellist traditsiooni nagu Poolas. See kõlab ehk esmapilgul ootamatuna, kuid nii see ometi on. Poola reportaažkirjandus on ülemaailmne fenomen ja kirjandusgurmaanide ammune salajane soovitus.
Andrzej Stasiuki, Wojciech Tochmani, Mariusz Szczygiełi, Ryszard Kapuściński ja paljude teiste pisut raskesti hääldatavate nimede taga on terve kirjanduslik traditsioon. Kes kirjutab reportaaže rännakutest Sudaani hõimude juures, kes Iraani šahhi langemisest ja asendumisest ajatolla Homeiniga, kes pikkadest reisidest Siberis. Ikka seesama üldistusvõime, terav nüansitaju ning kombinatsioon uurivast ajakirjandusest ja õhustikukirjeldusest. Kui tuua paralleeli Eestist, siis oleks see ilmselt Jaanus Piirsalu.
1980-ndal aastal sündinud Szabłowski, kes on pikka aega olnud Poola ajalehe Gazeta Wyborcza korrespondent, on traditsiooni kõige noorem staar. Nüüd on selle tutvustamisega Eestiski algust tehtud ja Hendrik Lindepuud võib ainult õnnitleda ja julgustada jätkama, nagu ka teisi poola keelest tõlkijaid – keda selle riigi suurust ja üha suurenevat tähtsust arvestades on endiselt kahetsusväärselt vähe.
On veel üks põhjus, miks see raamat tähelepanu pälvib, ning see on seotud arengutega meediamaailmas. Ehkki maailm muutub üha avaramaks ja uudised globaalsest külast jõuavad su arvutiekraanile uskumatu kiirusega, kurdetakse üha sagedamini statsionaarsete väliskorrespondentide hulga vähenemise üle, õigemini selle mõju üle avalikule debatile. Enamasti tõlgivad inglise keelest ja tiražeerivad meediaväljaanded üle maailma mõne suure agentuuri lühikest uudislõiku ja sellega sissevaade kaugetesse ühiskondadesse piirdubki. Asi on rahas, õigemini selle vähesuses, arusaadav. Szabłowski esseistlik reportaaž tänapäeva Türgist on näide teistsugusest võimalusest – see on aeglane ajakirjandus ja vaatlus mitte-ingliskeelsele ühiskonnale mitte-ingliskeelsest seisukohast.
Eesti Päevaleht, 17. august 2015