Marek Hłasko. Kaunid kahekümneaastased. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2016. 480 lk.
Ida-Euroopa James Deaniks hüütud Poola kirjanik Marek Hłasko (1934-1969) väitis ta enda kohta igasugu asju. Kõike ei ole mõtet uskuda, sest joodikud ikka liialdavad.
Näiteks kinnitas ta: „Kirjanduses huvitas mind peale politseikaebuste vaid üks asi: mehe ja naise armastus ning selle armastuse läbikukkumine.“ Kogumikus „Kaunid kahekümneaastased“ ilmunud teoste taustal tundub see kuraasikas lihtsustus. Neis on muudki.
Teisal teatas Hłasko: „Mida ma ka kirjutaks, seostub see mulle ikka joomisega.“ Tõepoolest, tagakaanelt vaatab vastu noor mees, sigarett hambus, kelle näos peegelduvad kõik need pitsid, millesse ta pole sülitanud. Alkohol on tema teostes alati kusagil lähedal, paljude tegelaskujude probleemide põhjuseks ja lahenduseks – kui Homer Simpsonit mugandada. Ida-Euroopa kombe järgi juuakse moel, mille kõrval Bukowski-taolised läänlased mõjuvad hädiste algajatena.
Ühisjoontest hoolimata koosneb „Kaunid kahekümneaastased“ üsna erinevatest teostest. Neljast kolm pärinevad perioodist, mil Hłasko oli Poola kirjanduse imelaps, mitmest koolist välja visatud ning lihttöölise ja autojuhina elatist teeninud talent, kelle teoste põhjal vändati kaks filmi.
Raamatut alustab jõuline ja sirgjooneline esikjutukogu „Esimene samm pilvedel“ (1956). Neis lugudes enamasti ei joodagi, kuid kogu lõpetab selle kõige pikem jutt, mis ei jäta kahtlusevarju, et noorusest hoolimata oli autor selleks ajaks alkoholismiga juba tuttav. Samast aastast pärit lühiromaan „Nädala kaheksas päev“, jätkab sarnasel lainel.
Kolmandana tuleb juba kibedast sarkasmist nõretav satiir „Surnuaiad“ (1955-57). Ekspartisan satub öösel joogisena miilitsate küüsi ja annab neile teada, mida ta kõigest arvab – edasist võib aimata. Seda enam Poolas avaldada ei õnnestunud ja peagi ootas ees emigratsioon. Ning sealsed kõrtsid, kaklused, hullumajad ja vanglad.
Sellest kõigest saab lugeda kogumikule nime andnud memuaarides (1966), kuigi Hłasko arvas, et on „veel liiga noor ja tähtsusetu, et kirjutada memuaare“. Küll tahtis ta põhendada kodumaalt lahkumist ja nii on tegu ka sõjajärgse Poola kultuurilooga läbi Hłasko terava kõnepruugi, kus kolleegid-tuttavad-kriitikud saavad oma annuse kiitust või siis labidaga laitust.
Oma teoseid nimetas ta lapsikuteks ebaõnnestumisteks, millest lõviosa ei olevat suutnud ta enam lugedagi – sellegi väite võib tähelepanuta jätta. Küll on kuldaväärt tema nõu noorkirjanikele: „Raamatuid tuleb kirjutada nagu kaebusi salapolitseile, pidades eelkõige meeles, et halvasti kirjutatud kaebus võib hävitada sind ennast.“
Memuaarid osutusid kahjuks õigeaegseks, sest Hłasko suri vaid kolm aastat hiljem alkoholi ja unerohu üledoosi tõttu. Alla kahe kuu varem oli pärast neljakuist koomasviibimist lahkunud helilooja Krzysztof Komeda, kelle ta oli joomingu käigus kogemata trepist alla lükanud.