Hendrik Lindepuu Kirjastus

Paljuütlev õhuke raamat Erik Aru


Poolatar Bronka Nowicka auhinnatud esikteos annab erakordselt visuaalse pildi väikese tüdruku maailmast.

See on üks õhuke raamat, aga see ütleb väga palju. Vähem kui poolesajal leheküljel joonistab see terve unenäolise maailma, värvilise, lüürilise, kummastava, dramaatilise.

Selle autor Bronka Nowicka (1974) on Poola filmirežissöör ja stsenarist. Ta on lõpetanud Łódźi filmikooli režissöörina ja Krakówi kunstiakadeemia maali erialal, praegu on ta sealsamas multimeediadoktorant. Tema taust paistab läbi ka raamatust, mis oma napisõnalisuses on erakordselt visuaalne. Juba mitmesse keelde tõlgitud „Anda kivile süüa (2015) on tema esikraamat, mis järgmisel aastal pälvis ka Poola prestiižseima kirjanduspreemia Nike, mida ei ole kunagi varem antud debüütteosele.

„Anda kivile süüa koosneb 42st kuni lehekülje pikkusest proosalaastust – mida on ka proosaluuletusteks nimetatud. See annab läbi väikese tüdruku silmade pildi tema maailmast. Lapsepõlv ning selle traumad ja rõõmud, ühesõnaga. Kurbus, vanaisa surm, karpkala tapmine lävepakul, millest protesteerivat last kinni hoidnud isa pärast „kõige tavalisemalt üle astub.

Raamatu tagaküljel on toodud autori tsitaat: „Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat.

Jooned on lapseliku selgusega paika pandud: „Tõmbas käega üle juuste, mille saab maha lõigata ja panna kõrvale nagu asja või anda kellelegi, kes neid tahaks. Juuksed olid peas kui kehvasti õmmeldud müts. Seal oli lapse algus. Laps lõppes sandaalidega – jalanõud elusate varvaste ja kannaga. Laps oli tihedalt suletud sellesse kohmakasse inimesse. Kõik muu on aga lihtsalt kõik muu: „Soolast põlve lutsides teab laps: ainus asi, mis eraldab inimest maailmast, on nahk. Tänu sellele ei valgu inimene asjade mõõtmatusse laiali.

Nowicka laastud on tihedad ja pingelised, kohati nagu tahaks karjudes plahvatada. Vahel on tegu minajutustaja, vahel kolmanda isikuga. Raske öelda, mis täpselt nende kahe vahe on, mõlema laastud võivad olla helged või päris valulikud. See on raamat, millest kirjutada on keeruline, pigem tahaks lihtsalt seda tsiteerida.

Maailma moodustab suures osas lapse pere. Alati koduste toimetustega ametis ema. Jonnakas ja lahtise käega isa, keda ema poputab, ja kes ühel päeval „tõmbab selga tõelise naha, mis oli õmmeldud mõõtude järgi. Vanaema ja vanaisa. Seniilne vaarema, kes sööb naftaliinipalle ja elab kapis, kandes kingi, „mida enam lappida ei tasunud.

Osades laastudes ilmub ka mõni pereväline tegelane. Näiteks naabrinaine, kes räägib mälestusi sõjast („siis, kui asjad kaotavad aru”), vana ja pulstunud lita, kelle kõhus laps elada tahaks, tobujuss, keda maailm sinatab ja minategelane teietab, ning kes kampsuni käisest võetud väikese tokiga maailma dirigeerib.

Pealkirjas mainitud kivi on leitud aiast ja laps kasutab seda mänguasjana, armastab seda suus hoida. Probleemitu pole seegi suhe: „Laps ei saa uinuda. Ta kardab, et ei märka, kui kivi ära sureb. Ja siis võtab ta surnu kätte, räägib surnuga, lamab voodis koos surnuga. Ta kardab, et kivi sureb, sest see ei söö midagi.

Bronka Nowicka

Anda kivile süüa

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu Kirjastus 2017