Eestlasele veidi võõram, kuid ikkagi sama Mrożek Erik Aru


Eestlasele veidi võõram, kuid ikkagi sama Mrożek

Sławomir Mrożeki valitud teoste neljas ja viies köide tutvustavad autorit eestlasele vähe võõramast küljest.

Tõlkija Hendrik Lindepuu jõudis Sławomir Mrożeki (1930–2013) valitud teoste väljaandmisega pärast kaht näidendiraamatut tagasi autori lühivormide juurde. Kui sarja kolm eelnenud osa sisaldasid eestlasele nii-öelda tuttavamat Mrożekit, noorema põlve lühiproosat ja näidendeid, mida jupiti on varemgi ilmunud, siis neljas ja viies köide on midagi uut. Esimene sisaldab hilisema perioodi satiirilisi lühijutte, teine aga vesteid ehk följetone, ajakirjandusvormi, mille tuntuim viljeleja on meil praegu vast Andrus Kivirähk.

Lühiproosaga läheb neljas köide edasi samast, kus esimene pooleli jäi. Võrreldes Mrożeki varasemate juttudega on üldtoon veidi filosoofilisem, kuid mitte vähem satiiriline. Lood on valdavalt päris lühikesed, vaid paari-kolmeleheküljelised, alguses tuleb ette ka mõni pikem.

Seda raamatut on tegelikult raske lugeda. Täpsemalt, raske õigesti lugeda, just tänu selle näilisele kergusele. Ühe lühikese loo äraampsanuna tekib tahtmine kohe järgmise kallale söösta. Tegelikult pole enamik aga nii lihtsalt seeditav peatäis, kui tundub. Nii mõnegi järel tasuks paus pidada ja väheke mõtiskleda, mida siis nüüd loetud sai. Vähemalt nii mitu minutit kui mitu lehekülge lugu pikk oli.

Osalt leidub korduvaid tegelaskujusid, nagu näiteks minategelane rakendis aferistiduoga Kukk ja Rebane või viina võttes filosofeerima kippuva paariga Majer ja Nowosądecki. Teemadeks on endiselt enamasti üldinimlik rumalus ja ahnus, tihtipeale saab vastu päid ja jalgu sotsialism, lõpus aga rõõmuga ka kapitalism. Üleminekuaja kirjeldused tulevad vägagi tuttavad ette, kuigi autor tollal veel alles Mehhikos eksiilis elas.

Nii saame järelduse, et kui kõik torud on võrdsed, siis tasub maju ja tänavaid valgustada lambasoolikaga, kastmisvoolik täita tindiga ning teleskoop paigaldada kanalisatsiooni, olles eelnevalt läätsed eemaldanud, mõistagi, sest ega ju võrdsuse ihalejagi loll ole. Väga läbinägelik on napp lugu sellest, kuidas prints Kapitalism läheb äratama uinuvat printsess Venemaad.

Viies, vestete köide jaguneb tegelikult peaaegu täpselt pooleks. Esimese moodustavad aastatel 1974–82 ilmunud „Lühikesed kirjad, teise aga arutelud 1996.–99. aastast, mil Mrożek pärast pikki aastakümneid taas Poola kolis, pealkirja all „Tagasipöördumise päevik. See jaguneb omakorda kaheks osaks, millest esimene on kirjutatud veel Mehhikos, teine juba Krakowis.

Tegelikult on pooled suhteliselt sarnased. Läbivad teemad korduvad – kultuur, iseäranis teater ja kirjandus, vasak- ning parempoolsus, Poola olemus ja suhe maailmaga, võrdsuse võimatus, igapäevaelu absurd. Ka on mõlema osa tekstid lühijuttudest valdavalt keerulisemad, mis ehk teeb nende lugemise lihtsamakski.

Mrożek isegi jääb üpris samaks, kuigi aegapikku vananeb ja selle mõju kajab mingil määral läbi. Ent viimaste siin ilmunud kirjutisteni ei salli ta liigset pateetikat ja eelistaks ajal, mil inimesed panevad autole kleepekaid „Maha tuumapomm! või „Päästke vaalad!”, hoopis kirja „Nuke the Whales!, kuigi talle vaalad meeldivad ning tuumapomm sooje tundeid ei tekita.

 

Sławomir Mrożek

Valitud teosed IV. Proosa 1975–1993

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu Kirjastus 2018

 

Sławomir Mrożek

Valitud teosed V. Proosa 1951-1974

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Hendrik Lindepuu Kirjastus 2018