Czesław Miłoszi "Valitud luuletused" pakub esinduslikku läbilõiget 1980. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi enam kui seitsmekümnest loomeaastast.

Miłosz räägib meiega mitmehäälselt, tema luules on palju vasturääkivusi, kõhklusi, muutlikke meeleolusid. Ta on see, kes otsib, mitte see, kes kuulutab. Või pigem see, kes ühtaegu kuulutab, kahtleb ja otsib.
    Adam Zagajewski

Vähimagi kahtluseta kinnitan ma, et Czesław Miłosz on üks meie aja suurimaid, kui mitte kõige suurem luuletaja. [...] Meie ees on nii karm ja kindlameelne mõistus, nii tulihingeline luuletaja [...], et ainus võrdlus, mis pähe tuleb, seostub piibli tegelaskujudega – eelkõige Hiiobiga.
    Joseph Brodsky

Lepitus

Hilja saabus tema jaoks iseendaga
Alandliku leppimise aeg.
“Jah,” ütles ta, “olin loodud
Luuletajaks, ei enamaks.
Tõepoolest mitte midagi muud
Ma ei osanud. Häbenesin hirmsasti,
Aga saatust muuta ei suutnud.”

Luuletaja: see, kes aina mõtleb millestki muust.
Tema hajameelsus ajab lähedased meeleheitele.
Võib-olla pole tal isegi inimlikke tundeid.

Aga tegelikult, miks ka mitte?
Inimeste mitmekesisuses on vajalikud
Ka mutatsioonid, variatsioonid. Külastame luuletajat
Tema majakeses veidi luitunud äärelinnas,
Kus ta kasvatab küülikuid, tembib nalivkasid
Ja loeb linti oma hermeetilisi luuletusi.