Stefan Żeromski romaan „Õhus on kevadet“ („Przedwiośnie“, 1925) räägib läbi noorukese Cezary Baryka kujunemisloo Poola progressiivse intelligentsi probleemidest pärast 1918. aastat, kui oli taastatud omariiklus. Entusiasm sihi saavutamiseks, mille poole olid püüelnud mitmed põlvkonnad, ei saanud varjutada tõsiasja, et ammune ebaõiglus püsis. Suurele osale intelligentsile tundus, et ühiskondlik lõhe on nii suur, et seda ei saa lahendada aeglaste demokraatlike reformidega, et ehk on vaja revolutsioonilisi muutusi. Poolas oli palju selliseid nagu Cezary Baryka, keda olid mõjutanud Vene revolutsiooni sotsiaalsed lubadused. Romaani esimene osa „Klaasmajad” räägib Cezary noorusest Bakuus ja tollastest veristest sündmustest seal, samuti vaevarikkast reisist koos isaga läbi Venemaa Poola poole. Romaani keskne osa kujutab paari Nawłoći mõisas veedetud kuud, kus Cezary langeb isevärki armunelinurka (Czesław Miłosz on Nawłoći osa nimetanud jõuka maašlahta elu parimaks kirjelduseks poola kirjanduses). Teose kolmandas osas “Tuul idast” on Cezary tagasi Varssavis ning tema südames on vastakad – bolševistlikud ja patriootlikud – vaated.

Stefan Żeromski (1864–1925), keda on nimetatud poola kirjanduse südametunnistuseks, oli üks väljapaistvamaid poola proosakirjanikke, XX sajandi esimesel veerandil ei kahelnud keegi – isegi mitte kirjaniku vaenlased –, et Żeromski on Poola tähtsaim romaanikirjanik. Imetlust äratasid Żeromski erakordne kaastundevõime, erapooletus ja romaanide dramaatiline faabula. Sotsialistlike vaadetega Żeromski käsitles oma teostes tihti ühiskondlikke teemasid, tema huvide keskmes olid tööliste ja talupoegade murettekitav viletsus ja vaesus.