Hendrik Lindepuu: Kas ma armastan Poolat? (20/02/2015)

 

Kui olen pidanud loenguid poola kirjandusest või esitlenud mõnda uut tõlget, on minu käest tihti küsitud, kas ma armastan Poolat ja poola kultuuri, et hakkasin omal käel poola keelt õppima.

Sellega seoses meenub üks juhtum üle kolmekümne aasta tagasi, kui teatriliidu ja ajakirja Teater. Muusika. Kino seminari toel kujunes minust noor teatri- ja filmikriitik. Nimelt õhkas üks samal seminaril osalenud neiu, et ta armastab näitlejaid. Mina kostsin selle peale, et mina armastan häid osatäitmisi.

Sama lugu on ka poola kultuuriga. Ma ei armasta poola kultuuri ja kirjandust, vaid ikka neid kultuurinähtusi ja kirjandusteoseid, mis mulle elujõudu ja inspiratsiooni annavad (ning neid on poola kultuuris ja kirjanduses äraütlemata palju). Öelda, et ma armastan poola kultuuri, oleks enam-vähem sama pompoosne kui öelda, et ma armastan inimkonda või universumit.

Poola kultuur on hõlmamatu, see on nagu põhjatu maardla. Ma olen seda kaevandanud juba üle kolmekümne aasta ja ikka on tunne, et olen üksnes veidi pinda kriipinud.

1990. aastate algul tundus paljudele eestlastele – peamiselt neile, kes Saksamaalt autosid käisid ostmas –, et Euroopa on ju siinsamas – kui seda Poolat ees ei oleks. Kitsad ja auklikud külavaheteed, sagedased röövimised, lisaks veel teatav annus slaavilikkust, mille suhtes eestlane oli tollal (ja kindlasti on ka praegu) veidi allergiline. Nüüd läheb läbi Varssavi kiirtee, kiirtee viib ka Varssavist Saksa piirini. Ka ida pool Poola pealinna käib teedeehitus täie hooga. Politsei on muutunud tõhusaks ning kurikaelad minema peletanud. Slaavilikkus on muidugi jäänud, aga peab ikka meeles pidama, et see on lääneslaavilikkus, katoliiklusega tembitud, ning sellisena hoopis midagi muud kui (ikka veel) Bütsantsi mõju all olev idaslaavilikkus.

Vahemärkusena: õnneks oli Poola ees ka 1920. aastal, kui bolševikud Euroopa poole marssisid. Aasta varem oli Lenin kuulutanud, et kommunism võidab ühe aasta jooksul üle kogu maailma. Piłsudski juhitud Poola väed lõid bolševike armee taganema ning võib öelda, et nii päästeti Euroopa bolševismist. Muuseas, Varssavi lahingu ajal halvasid poolakad bolševike raadioside – Varssavi raadios loeti venelaste sagedusel kaks ööpäeva järjest piiblit ette.

Ma ei ole küll asjakohast statistikat uurinud, aga viimasel ajal pikemaid ajavahemikke Poolas veetnuna pakuksin välja, et poolakate elatustase on Eesti omast veidi kõrgem (muidugi, mis minu jaoks oluline, raamatud ja e-raamatud on umbes kolmandiku võrra odavamad). Nende pealinnas Varssavis (koos äärelinnadega on seal elanikke üle kolme miljoni) on elu kahtlemata mitu korda kallim kui maal või väikelinnas. Kuna praegusel internetiajastul ei pea töötegemiseks enam kusagil kontoris istuma, ongi paljud intelligendid kolinud maale elama ning pilt Poola külast on hoopis teistsugune, kui see oli veel 20 aastat tagasi.

Sotsialistlikus Poolas oli umbes 95 protsenti põllumajandusest erakätes. Tõsi, Poolaski püüti stalinismi laineharjal läbi viia kollektiviseerimist. Muu hulgas võttis kommunistlik riik endale kõik 100 hektarist suuremad maavaldused, samuti need, kus haritavat maad oli enam kui 50 hektarit, aga ühismajandite osakaal ei küündinud ka tollal kümnendikuni kogu haritavast maast. 1956. aastal kuulutas Poola Ühinenud Töölispartei peasekretär Władysław Gomułka, et erakätes põllumajandus on Poola eripära sotsialismi poole liikumises. Jah, põllumajandus jäi küll erakätesse, ent samas oli kommunistliku võimu poolt surutud ahistavatesse raamidesse ning nii jäid väikestel põllulappidel hobujõuga askeldavad talupojad enamasti kiratsema, uutest põllumajandusmasinatest võisid nad üksnes unistada. Nii oligi 1990. aastate algul Poola teedel ohtrasti hobuveokeid. Nüüd kuuluvad need pigem eksootika valdkonda.

Siin Eestis oleme kõik kuidagipidi maalt pärit, meie n-ö põlised linnainimesedki on paar põlvkonda tagasi kusagil talus rüganud. Ent Poolas – nagu iga suure rahva puhul – on lõhe eliidi ja nn lihtinimese vahel palju suurem. Kui meil professor ja talumees ühte lauda satuvad, leiavad ikka mingi ühise jututeema. Poolas ei pruugi leida. Ning veel üks Poola eripära: kui tavaliselt oli Euroopa riikides aristokraatia osakaal rahvastikust kaks-kolm protsenti, siis Poolas ligi 15 protsenti. Enamasti oli tegemist üsna vaese väikeaadliga, kellel tihti polnud teenijaidki ning kes harisid oma maad ise. Mingeid ähmaseid jooni jaotusest pan-cham (härra-mats) on näha praegugi. Šlahtitš Czesław Miłosz, muidu vähemate suhtes alati osavõtlik, on kirjutanud «Sünnimaa Euroopas» seoses oma pagemisega Punaarmee hõivatud Vilniusest sakslaste võimu all olevasse Varssavisse: «Kõige enam sõbralikkust osutati meile külades, kus elasid väikešlahta järeltulijad, kes ei võtnud võõrast okupatsiooni lihtsalt teadmiseks, ignoreerisid seda. Need erinesid talumeeste küladest paremas korras olevate hoonete [---] poolest.» Aga samas tsiteerib Czesław Miłosz ka oma onu Oskar Miłoszi ütlust: «Pea meeles, kogu Euroopas pole midagi nii tobedat ja julma kui Poola šlahta väiklane vihavaen.» Aga eks selle vihavaenuga ole vist nagu igal pool mujalgi – rahvuskaaslaste peale kantakse vimma, aga võõraid vihatakse.

Poola kultuuril on kaks lätet: šlahtakultuur ja talupojakultuur. Kõige paremini annavad nendest aimu kahe kirjandusnobelisti, Henryk Sienkiewiczi ja Władysław Reymonti tähtteosed, mille pealkirjadki on üsna kõnekad. Sienkiewiczi ajalooline triloogia «Tule ja mõõgaga», «Uputus» ja «Pan Wolodyjowski» näitab poola hinge romantilisemat poolt. Reymont sai Nobeli just oma «Talupoegade» eest. Mõlemad suurteosed ilmusid enne Teist maailmasõda ka eesti keeles, aga need tõlked on nüüd nii totaalselt vananenud, et lugeda saab neid vaid tahtejõu varal. Allakirjutanul on kindel plaan need kunagi uuesti ära tõlkida.

Asjaolu, et need kaks kultuuri – talupojakultuur ja šlahtakultuur – eksisteerisid teineteisest eraldi, näitab kas või see, et 1863. aasta jaanuariülestõusu ajal oli poola talupoegade toetus tsaarivõimu vastu võitlevale šlahtale tühine. Küll aga – nagu kirjutab «Sünnimaa Euroopas» Czesław Miłosz – võitlesid ülestõusnute ridades paljud leedu talupojad.

Mis ikkagi teeb poola kultuuri (minu jaoks) nii eriliseks? Eelkõige kirjandus, kust leiab kõike: maailma tippluulet (Herbert, Różewicz, Szymborska, Miłosz), vaimukat ja sügavat esseistikat (Miłosz, Kołakowski), lummavat proosat (Schulz, Tokarczuk, Pilch, Myśliwski, Hłasko), kaasakiskuvaid reportaaže (Kapuściński, Szczygieł), paeluvaid näidendeid (Witkiewicz, Mrożek). Loomulikult ei ole see nimekiri kaugeltki ammendav.

Samas, tipptasemel kirjandus ei taga samal tasemel lugemust. Poola rahvusraamatukogu uuringu järgi luges vaid 41,7 protsenti poolakaist möödunud aastal läbi vähemalt ühe raamatu. Enamikus Euroopa riikides on see näitaja üle 50 protsendi, tipus on tšehhid – 86 protsenti. Kümnel miljonil poolakal pole kodus ühtki raamatut. Mittelugejaist on 60 protsenti mehed, kõige harvem sirutab käe raamatu järele pensionile jäänud talumees.

Julgeksin küll väita, et meie pensionil põllumehed loevad tunduvalt rohkem, vähemalt need minu tutvusringkonnast. Ja kindlasti on Eestis üsna vähe kodusid, kus pole ühtki raamatut. Aga samas, vaevalt meil ka millegi väga erilisega kiidelda oleks. Paljudele on juba daami taskurätiku suuruse kirjatüki läbilugemine paras katsumus, mis veel raamatutest rääkida.

Kirjastaja ja tõlkijana tunneksin muidugi heameelt, kui meil poola kirjandust ohtrasti loetaks. Samas olen ma realist ning tean, et see jääb siiski vaid eliidi pärusmaaks. Ühes olen küll kindel: mulle on saatusest määratud roll olla poola kirjanduse vahendaja. Üritan siis teha hea osatäitmise ning seda hõlbustab ka asjaolu, et poola kirjanduse tõlkija on nagu Indiana Jones – nii palju aardeid ootab avastamist, nii palju seiklusi ootab ees.

Postimees

Uudise pilt

Amor patriae nostra lex oli Poola ratsaväe deviis