Õilis treener (13/09/2009)

Minu jaoks on tõlkimine ja treeneritöö koos väga hea kokteil, kinnitab Hendrik Lindepuu intervjuus Kalev Keskülale.
 

Hendrik Lindepuu tõlgituna ja kirjastatuna ilmus äsja poola klassiku Tadeusz Różewiczi luuletöö läbilõige. Kalev Kesküla rääkis tõlkija ja teivashüppetreeneriga Tartu ülikooli staadionil - poola kirjandusest teibakolinal.

Sul ilmus Różewiczilt 2007. aastal väike kogu "Alati fragment", nüüd siis võtsid suurelt ette.

Kogu Różewicz oli pikemat aega plaanis. Aga et Różewicz on nii vana, siis tahtsin kõigepealt tema viimased tööd valmis teha ja talle kinkida. Aga nüüd sain ta eluajal ka suure kogu valmis.

Sel kevadel olin Krakówis poola kirjanduse tõlkijate kongressil, seal oli tõlkijaid 56 maalt. Mul oli õnn sattuda sinna esinema tulnud Różewicziga ühte hotelli. Olin temaga 1994. aastal kokku puutunud, kui Linnateater käis "Valge abieluga" Toruńi festivalil, ja nii istusin hommikusöögil nüüd tema lauda. Need söögid venisid tunni või pooleteise pikkuseks, sain temaga kõigest rääkida. Näiteks või sellest, kuidas hiinlased ta raamatuid välja annavad – honorari ei suuda maksta, aga kui lubavad saata kümme eksemplari, siis tegelikult saadavad ikka kuus. Różewicziga rääkisime ka spordist, ta on isegi nooruses sporti teinud. Ta tundis huvi kõige vastu, kas või imestas seda, et poes müüakse kilodega sviitreid. Luulest me palju ei kõnelnudki.

Kas tema tõlkimine oli suur peamurdmine?

Ei, mul olid ka ingliskeelsed tõlked võrdluseks kõrval, mõnest luuletusest mitmeidki tõlkevariante. Toimetaja Märt Väljataga ­vaataski eeskätt ingliskeelseid tõlkeid. Märt küll ­poola keelt ei mõista, aga ka näiteks ­Zbigniew Herbertist, kellelt avaldasin mullu mahuka kogu, on samuti piisavalt ingliskeelseid tõlkeid. Tundub, et see koostöö on head vilja kandnud.

Paralleelselt vestlusega käib hüppetrenn: "Kohe on jalad üleval, hoia vasak jalg maas. Samm on väga hea. Jäta vasak jalg maha! Sisse sõitsid!"

Kes sulle su tõlgitud luuletajatest on eriti südamelähedased?

Różewicz kindlasti, eriti just hilisluule. Herbert on muidugi nii vägev ja võimas. Wisława Szymborska muidugi ka, aga see on ikka niisugune tüdrukute luule. Praktiliselt on kõik autorid mulle südamelähedased. Olen saanud tõlkida ainult neid, keda olen ise tahtnud. Näitekirjanikest näiteks Stanisław Ignacy Witkiewicz, olen tõlkinud temalt seitse näidendit, kõik need on väga meeldinud. Bogusław Schaeffer, avangardne teater, Mrożek on Mrożek, ja muidugi Gombrowiczi päevaraamatud.

Praegu on mul käsil Marcin Świetlicki, meie põlvkonna mees. Teen tema luulest mahuka valikkogu, aga olen ostnud ka kolme tema kriminaalromaani avaldamise õigused. Need on kiiksuga kriminaalromaanid. Nimelt on uurija pidevalt purjus ja vedeleb kõrtsides, aga asjad lahenevad kuidagi iseenesest.

Kirjastad teosed ise, mitu eksemplari kriminaalromaani teed?

Ei teagi. Vahest tuhat tuleb ikka ära teha. Selle teose esimene osa sai Poola 2006. aastaparima kriminaalromaani auhinna, aga triloogia kolmanda osa eest sai Świetlicki Gdynia kirjandusauhinna, mis on suuruselt teine auhind Poolas, ja tavaliselt seda krimkale ei anta... Ja triloogia osad lähevadki järjest paremaks. Esimene – hea. Teine köide – oi kui hea, ja siis veel kolmas... See oli sihuke, et loed ja kohe on selge, et tahad tõlkida.

Kuidas õiguste ostuga kaubale saad? Midagi autorile ikka maksad?

Ikka maksan, luulekogu puhul 200-300 eurot, kriminaalromaani kirjastamisel saab autor 7 protsenti poe kaanehinnast. Lõpuks õnnestub ikka kokku leppida, pärijatega on natuke raskem, neid ei huvita niipalju teose levik kui just raha.

Saan oma tõlkeid välja anda ainult tänu Poola Raamatu Instituudile, mis toetab kogu maailmas poola kirjanduse väljaandmist, makstes kinni tõlkija honorari. Sellest honorarist tasun trükikulud ja kui keegi raamatut ostab, jääb see raha mulle honorariks. Eriti palju neid raamatuid ei müü, trükiarvud on tavaliselt 250-300.

Poola luule seeriat jätkan kindlasti: Marcin Świetlicki, Adam Zagajewski... Ei oskagi ilma poola luulet tõlkimata elada.

Mati Unt tellis sinult poola näidendite tõlkeid. Kas ka praegu on selliseid tellijaid?

Ei ole. Kõik on läinud isevoolu teel. Tõlgin näidendi ära – enamasti teen niisuguseid asju, mida kunagi keegi ikka lavastab. Olen tõlkinud üle neljakümne näidendi, umbes kolmandik on siiani lavastamata. Näiteks Witkiewiczi näidendeist on lavastatud vaid kaks.

Gombrowiczi "Laulatus" oli Undi lavastatuna väga võimas ja köitev, aga ka segane ja keeruline. Selle tõlkimine võis olla hull töö...

Gombrowiczi "Laulatust" loetaksegi üheks poola kirjanduse kõige keerulisemaks ja mitmekihilisemaks tekstiks, aga abi leiab ikka, metatekste on ju iga olulise teose kohta piisavalt. Elavate autoritega saab ju suhelda. Või siis nende kriitikutega, Różewiczi ­puhul ka tema nii-ütelda sekretäridega. Poolakas on suhteliselt avatud ja suhtlemisvalmis inimene.

Aga Undiga oli meil tõepoolest eriti hea koostöö.

Poola vanale ja suurele kultuurile pole meil praegu just palju vastukaja. On see normaalne?

Ega vist. Pole ju normaalne, et ma olen ainuke aktiivne, ainult poola kirjandusele pühendunud tõlkija.

Mida oleks meil poola kultuurist õppida, midagi sellist, mida meil Eestis pole?

Paari sõnaga ei saa seda kokku võtta. Poola kultuur on nii suur ja rikas, et seal on kõike. Seal on igasugu voolusid, kunsti igale maitsele. Luulet, näidendeid, head realistlikku romaani, suurepärane filosoofia populariseerija Leszek Kołakowski, kes meist hiljuti lahkus. Selle kurva sündmuse puhul oli keskse päevalehe Gazeta Wyborcza esilehekülg üleni must. Eestis ei kujutaks sellist asja ette... Igas suuremas linnas on oma kirjandusajakiri.

Kuidas iseloomustaksid poola kultuuri vaimu?

Poolas hõljub ikka omamoodi romantismivaim, mis lähtub Mickiewiczi "Pan Tadeuszist" või Henrik Sienkewiczi ajalooromaanidest, kuigi teisalt ei võeta seda romantismi ka ülearu tõsiselt. On absurdivaimu, Mrożek näiteks.

Mõneti on poola kirjandus eestlasele kummaline. Katoliikluse maik on man. Jerzy Pilch on küll näiteks luterlane, aga poola luterlased on palju usklikumad kui sealsed katoliiklased.

Poola kirjandus on nii suur, et mingist ühest mentaliteedist rääkida ei saa.

Samm oli natuke liiga all. Julgemalt sisse ja siis tuleb iseenesest. Proovi pehmemaga. Sa ei saa korralikult jalgu peale.

Meenuta mulle natuke oma kirjanduskiindumuse algust.

Kirjutama hakkasin sõjaväes. Olin kaks ­aastat Koola poolsaarel, trotsist hakkasin seal kirjutama rahvusliku meelsusega tekstikesi. Sõjaväest tulles avaldasin miskit Viljandi rajoonilehes. 1981-83 käisin Teatriliidu ja ­ajakirja Teater. Muusika. Kino teatri- ja filmikriitika seminaris. Sealt tekkis aimus, et poola film ja teater on väga head. Tuli mõte keel ära õppida, 1984. aasta kevadel ostsin Tallinna antikvariaadist õpiku ja kolme aasta pärast hakkasin tõlkima. Kui poola keel oli juba suus, oli lihtne edasi õppida. 1987. aasta kevadel pääsesin esimest korda Poolasse, sealt sai kõvasti kirjandust ostetud, järgmisel aastal käisin kuuajalistel tõlkijate kursustel, see andis väga palju.

Ülikooli sul polnud tahtmist minna?

Miskipärast polnud. Pealegi oli mul teatav vastalise kuulsus. Juba 9. klassis, kui hakati komsomoli astuma, ütlesin, et kes astub, saab vastu lõugu. Kõigile ma ei ­jõudnud virutada, aga kõige pikemale ikka andsin. Sõjaväes haukusin ka vastu ja olin meie ehituspataljoni meestest ainus, keda ei võetud polügoonile laskma, sest kunagi oli üks ukraina natsionalist politrukile jalga tulistanud, ja nii ei julgenud ta mindki kaasa võtta.

Olid ka tuletõrjuja...

Tuletõrjuja töö sobis mulle ideaalselt, sest harida tahtsin ennast kangesti. Tuletõrjes olin ühe ööpäeva tööl ja kolm ööpäeva ­vaba. Hommikul tegime  veidi õppusi ja siis oli suur osa sellest ülejäänud tööpäevastki vaba. Pool aastat olin tõrjuja, siis saadeti mind kursustele ja sain vahtkonna ülemaks ja lõpuks Viljandi rajooni kustutustööde juhiks.

1988 tulin tuletõrjest ära ja olin mõnda aega vabakutseline. 1991. aastal kolisin Soome – mu ema on ingerisoomlane – ning töötasin seal Teatriakadeemia raamatukogus ja Helsingi ülikooli Slaavi raamatukogus. Seal sain hästi palju lugeda, poola kirjanduse kogu oli neil väga hea. 1997 ostsime Laiusele maja, sest mu laste ema on sealt pärit, ja seal sai siis päris viimase ajani elatud. Nüüd olen Tartus, enamik õpilasi on siin.

Ripe oli sul hästi kehva, läksid kohe teiba tagant ära...  Tuul on praegu väga hea.

Kas oled oma näidendeis ka poola klassikuilt šnitti võtnud?

Mõjutused on paratamatud. Kohati olen oma näidendeisse ka meelega parafraase pannud, mis on ainult mulle arusaadavad. Minu enda näidendeist on kolm lavale toodud kutselistes teatrites. Näidendit "Memmed ja taadid" on teinud asjaarmastajad.

Mis Poolas head on? Meil on siin Poolast vahel käibel kujutlus kui suurest ja mõttetust maast.

Oi, Poolas on nii palju head. On loodus ja mäed Zakopanes, suurepärased kunstimuuseumid. Varssavis ja Krakówis on mõnus kohvikukultuur. Ma ise pole eriline galeriides käija, mind huvitab rohkem inimene. Mul on seal tuttavaid paras hulk. Mingil moel on ju tuttavad ka kõik need kirjanikud, keda ma olen 22 tõlkija-aasta jooksul vahendanud.

Kuidas on poola kirjandusega tegelemine mõjutanud sind kui inimest?

Ma olen inimesena see, kes ma olen, ja ka treenerina see, kes ma olen, tänu heale poola kirjandusele. Poola kirjandus õilistab inimest. Tõlkijatöö nagu treeneritöö nõuab ­rahulikkust ja kannatlikkust. Tänavune eesti meister ­Kermo Rudissaar tuli minu juurde poisikesena kaheksa aastat tagasi. Tema on eesti teivashüppe tulevikulootus.

Vahel olen ka oma õpilastega teatris käinud. Aga tänapäeva noorele raamatut kätte anda on muidugi täitsa lootusetu.

Praegu tullakse siis 5 meetriga eesti meistriks. Kunagi hüpati meil ju palju rohkem...

Eesti teivashüppe tase on tegelikult praegu ikka nutune, ükskõik kas poolakate või soomlastega võrreldes. Soomes on tänau kolm meest hüpanud üle 5.50, meil kaks meest 5 meetrit. See on täielik klassivahe. Käin Soomes end treeneritöös täiendamas, ka erialast kirjandust saab põhiliselt sealt.

Spordiajakirjandust ma eriti ei loe, sest see on suht labane. Eriti sportmängude puhul on jube kujundlikkus: keegi lõi kellegi pilbasteks või keegi lömastas teise, muserdas maatasa. On üksikud kirjutajad, kel on mingi vaimsus. Kalevi ja Rocki heitlused on nii üles puhutud.

Treenerile ei anna see küll midagi.

Kuidas tõlkija- ja treeneritöö kokku passivad?

Minu jaoks on tõlkija- ja treeneritöö koos väga hea kokteil. Hommikuti tõlgin ja spordist ma ei mõtle, ja kui ma tulen siia, ei mõtle ma enam tõlkimisest. Naudin mõlemat. Õhtuti loen raamatut või vaatan filme, ühtki teleprogrammi ma ei vaata. Tõlkides kuulan raadiot, tavaliselt Soome või Poola oma.

Märt Väljataga õhutusel olen hakanud lugema poola keeles tšehhi luulet. Märt on soovitanud, et õppigu ma ka tšehhi keel ära, aga ei oska praegu lubada. Tšehhi kirjandus kipub olema meil ka vaeslapse osas.

Kõik on õige, olid lihtsalt lohakas, oleksid pidanud üleval töö lõpuni ära tegema. Tulebki teha lühikese hooga, aga ürita võtta sitast seisust hea välja. Samm on sul õige.

Elu ja tunnustused

Hendrik Lindepuu (sündinud 1958) lõpetas 1981 Viljandi kaugõppekeskkooli. Töötanud lukksepana ning tuletõrjujana Võhmas ja Viljandis. Aastatel 1991-1996 töötas ta Helsingi raamatukogudes, hiljem on tegutsenud vabakutselisena Laiusel, tänavuse aasta algusest Tartus. Alustas 1979 luule ja lühiproosa avaldamist. Kirjutanud kirjandusloolisi näidendeid (tegelasteks Henrik Visnapuu, Hella Wuolijoki, Juhan Liiv).

Tõlkinud ja kirjastanud arvukalt poola kirjandusklassikat (Sławomir Mrożek, Stanisław Ignacy Witkiewicz, Tadeusz Różewicz, Witold Gombrowicz, Bogusław Schaeffer, Stanisław Lem, Jerzy Grotowski, Czesław Miłosz, Zbigniew Herbert, Jerzy Pilch, Leszek Kołakowski jt.

  • Aleksander Kurtna tõlkepreemia
  • ITI Poola keskuse S. I. Witkiewiczi nimeline preemia 1997
  • Poola autorikaitse organisatsiooni ZAiKS tõlkepreemia 1997
  • Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist 2005

Hendrik Lindepuu treenitud teivashüppajad on võitnud aastail 2005-2009 Eesti noorte ja juunioride meistrivõistlustel 19 meistrikulda. 2009. aastal tulid esimesed kullad ka täiskasvanute meistrivõistlustelt: Maarja Pärs tuli Eesti sisemeistriks tulemusega 3.70, suvistel meistrivõistlustel tuli Eesti meistriks Kermo Rudissaar tulemusega 5.00.
2004. ja 2005. aastal tunnistati Lindepuu Jõgevamaa parimaks treeneriks.

 


Poola vaimu-toru-mees

Hendrik Lindepuu võib pealtnäha jätta lihtsa "poola torumehe" mulje, kes tegeleb spordiga ja kellega on mõnus asju ajada. Ometigi on ta ka läbi ja lõhki vaimuinimene. Ta on kirjutanud luuletusi, algul nappe ja haikulikke, hiljem aforistlikumaid, samuti näidendeid, mis vääriksid ehk rohkem tähelepanu, kui need on seni pälvinud. Teatrimaailm on teda üldse vist omal ajal päris tugevalt köitnud. Kuid veelgi rohkem on teda köitnud Poola maailm. Just nimelt maailm, mitte üksnes keel ja kirjandus. Sest olles visa ja kangekaelse inimesena omandanud omal käel poola keele, süvenes ta seejärel poola näitekirjandusse ja seejärel üldse poola kirjandusse. Hea tõlkija ei saa aga piirduda üksnes kirjanduse tundmisega ja nii on ta endale selgeks teinud Poola ajaloo, poliitika ja katoliikluse üksikasjad.

Küllap andis talle selleks tõuke ka leivateenistus kunagise Vaba Euroopa raadio juures, mille kadumine on nüüd jätnud eestlase maailmapilti suured augud. Poola maailma tundmine on omakorda aga arvatavasti parim ettevalmistus maailma tundmiseks üleüldse. (Ega asjata ole Norman Davies pannud oma Poola ajaloo pealkirjaks "Jumala mängumaa" – Poolast pole mööda läinud peaaegu ükski Euroopa kultuuri- ega võimuvool.) Nõnda on suurema osa oma elust suurlinnadest eemal elanud ja ennast ise harinud mehest saanud poola keele tundmise kaudu üks avaramapilgulisi kultuuritegelasi. Tänu temale on eesti keeles ilmunud Zbigniew Herberti, Tadeusz Różewiczi ja Wisława Szymborska kogud. Nende ilmumisele olen saanud toimetajana natukene ka kaasa aidata ja võiks lausa öelda, et see on pakkunud päris raputavaid luuleelamusi.

Hendrik on tõlkijana toimetaja ettepanekutele piisavalt vastuvõtlik, aga õnneks mitte ebakriitiline, et kõige pakutuga kaasa läheks. Värskelt ilmus mahukas läbilõige Tadeusz Różewiczi poole sajandi kestel kirjutatud luulest, mis tutvustab üht XX sajandi radikaalsemat ja samas üldinimlikku poeeti. Viimasel ajal on hakanud Hendriku mõtted liikuma ka tšehhi kirjanduse vahendamise poole.

Märt Väljataga

Eesti Ekspress

Uudise pilt

Foto: Ingmar Muusikus