Hendrik Lindepuu: Miniseelikutes poolatarid (07/07/2015)

 

   Minu kõrvad kuulevad järjest vähem juttu, minu nägemine nõrgeneb, aga silmad on ikka endistviisi ahned.
   Ma näen nende jalgu miniseelikuis, pükstes või hõljuvates kangastes.

        Iseenda aus kirjeldamine, viskiklaasiga lennujaamas, ütleme Minneapolises
            Czesław Miłosz



Danuta oli õbluke ja valgevereline, peaaegu linalakk, roheliste silmadega, vaikse häälega ja malbe. Jagienka oli brünett, üsna pikka kasvu, enesekindel ja tark noor naine. Tema juuksed olid kastanpruunid ja silmad intensiivselt sinised. Lisaks oli ta väga elava loomuga ja suurepärane suhtleja (tänu temale sain hiljem tuttavaks vist poolte Krakowi literaatidega).

Danuta oli tudeng, õppis teatrilugu, tutvusin temaga 1997. aastal, kui Poola ITI keskus pärjas mind Stanisław Ignacy Witkiewiczi nimelise preemiaga. Pärast auhinnatseremooniat suundusime väiksema seltskonnaga tuttava kirjandusprofessori juurde. See kirjandusprofessor (valgevenelane Andrei, nüüdseks juba kaks aastakümmet Poolas elanud) meid tutvustaski.

Andreil oli Varssavi vanalinnas väike kahetoaline korter, jõime pisut veini, pärast teed. Pärast keskööd hakkas seltskond laiali minema. Et minu hotell asus enam-vähem samas kandis, kus Danuta üürituba, siis pakkusin end saatjaks. Pooletunnisest kojusaatmisest kujunes peaegu kuuetunnine jalutamine mööda vanalinna (vahepeal istusime ka ühes lokaalis, aga seal oli liiga lärmakas). Oktoobri keskpaigast hoolimata oli ilm üsna soe (päeval minu mäletamist mööda koguni 20 kraadi).

Järgmisel õhtul läksime koos teatrisse, vaatasime Witkiewiczi järgi tehtud “Troopikahullust”, Grzegorz Jarzyna võimsat lavastajadebüüti. Ja pärast kolasime jälle mööda Varssavit, leidsime istumiseks ka ühe vaiksema lokaali.

Jagienka oli ühe Krakowi ajakirja kultuuriosakonna toimetaja, tutvusin temaga Poola Kirjanduse Tõlkijate I kongressil 2005. aasta maikuus, kui Krakowisse olid kogunenud 174 tõlkijat viiekümnest eri riigist. Ühel kirjandusõhtul tehti meid temaga tuttavaks, selles melus ei pannud ma isegi tähele, kes see tutvustaja oli. Või lihtsalt tõrjus Jagienka sügavsiniste silmade pilk kõik muu minu mõtetest välja. Pärast läksime kahekesi Kazimierzi, kunagisse juudikvartalisse ning istusime hommikuni ühes hubases trahteris – ei mingit elektrit, valgust andsid üksnes küünlad.

Ent nii Danusial kui Jagienkal oli üks ühine joon (peale selle muidugi, et nii ühe kui teisega jäid minu suhted platooniliseks) – mõlemad armastasid kanda miniseelikut. Ja mõlemad nägid minis välja imelised.

Üldse kandsid ja kannavad poolatarid minit rohkem kui eestlannad, viimastel aastatel miniseelikuid küll nii tihti ei näe, seda enam aga minipükse, mis on ehk veidi mugavamadki. Poolasse jõudis Mary Quanti revolutsiooniline mikromini juba üsna ruttu. Paradoksaalne muidugi, et kui Quanti idee oli pakkuda odavaid kunstmaterjalist rõivaid, siis Poolas olid Läänes toona popid kunstmaterjalist kangad ja rõivad üsna raskesti kättesaadavad, n-ö letialune kaup. Pigem tuli neid pakkidega sugulastelt Läänest kui kohalikust kaubandusvõrgust.

Miniseeliku fenomen – skandaalseks peetud moe muutumine üleüldiseks – on seda kummalisem, et raske oli miniseeliku puhul rääkida mugavusest, kas siis bussi istudes (jalgrattaga sõitmisest rääkimata) või sekretäril oma laua taga tööd tehes. (Kas miniseelikute pärast tekkisidki kirjutuslaudade tagaküljele jalgu varjavad plaadid?) Mini näitab mingis mõttes ka seksuaalrevolutsiooni paradoksi, erootika viimist selle piirini, kus see ei ole enam erootika – liigselt paljastatu lihtsalt ei eruta enam. Julge riietus pidi andma naistele enesekindlust, aitama kontrollida seksuaalselt mehi, samas toimis see tihti vastupidiselt, jättes naised meeste pealetükkivate ja ahistavate pilkude meelevalda.

Poola kirjandusest on naiste jalgade kohta nii mõndagi lugeda. Üks värvikamaid naise jalgu fetišeeriv teos on Bruno Jasieński avangardistlik lühiromaan “Izolda Morgani jalad” (1923), mis räägib mehest, kes on armunud Izolda jalgadesse. Naine jääb trammi alla, tramm lõikab ta pooleks, mees saab jalad surnukuurist koju viia ning elada nendega kaua ja õnnelikult. (Ei saa siinkohal jätta mainimata Jasieński enda kurba saatust, see Poola üks kuulsamaid futuriste sattus vaimustusse kommunismiideest, hülgas ajakirjanikutöö Pariisis ning sõitis 1929. aastal Moskvasse. 1930. aastate lõpul jagas ta seal paljude Poola kommunistide saatust: 1938. aasta mais ta arreteeriti ning sama aasta 17. septembril lasti maha.)

Ka Bruno Schulzi, kes kirjanikuna oli muidugi Jasieńskist kõva klass kõrgemal, jutustused ja joonistused paljastavad kirjaniku kinnisideed naiste jalgade suhtes, tema teostes ollakse nendest vaimustunud ja samas neid ka kardetakse. (Ka Schulzi saatus oli traagiline, 1942. aastal lasi üks frustreeritud gestaapolane ta maha.) Teise avangardiklassiku, Witold Gombrowiczi “Ferdydurkes” (1937) muutub Zuta Młodziakówna sire säär jutustaja jaoks nooruse sümboliks.

1935. aastal Poolas nädalalehe “As” läbiviidud küsitlus näitas, et mehed soovivad näha naisi sihvakate ja sportlikena. Loomulikult olid paljastatud jalad tähtsal kohal kabarees, üks sõdadevahelise aja revüütähti Loda Halama, kes aastatel 1934–1936 oli ka Varssavi Teatr Wielki priimabaleriin, avaldas hiljem mälestusteraamatu “Minu jalad ja mina”.

1940. aastatel kandsid Poola naised kitsamaid ja lühemaid seelikuid kui Lääne-Euroopas. Siiski polnud tegu noorutsemise või emantsipatsiooniga, vaid hoopis sõjaaegse ja -järgse puudusega. Tihti tehti naiste seelikuid ümber meeste pükstest ning kitsamaid ja lühemaid seelikuid oli neist kergem õmmelda. 1947/48 aasta Diori uut kollektsiooni, mis esitles pikemaid seelikuid ja taastas ennesõjaaegset Pariisi elegantsi, võeti Poolas vastu ilma entusiasmita – polnud millestki pikki seelikuid teha.

On 2013. aasta september, istun Krakowis Planty pargis ja vaatan, kuidas miniteksade ja helehallide sukkpükstega neiu otsib puu alt kastanimune. Ta on liiga vana, et nendega ise mängida, neist tikkude abil elukaid meisterdada, aga liiga noor, et tal endal võiks lapsi olla. Nähtavasti viib need oma väikevennale või -õele.

Danusia on ammu läinud mehele, saanud kolm last ja lahutanud. Ta elab endiselt Varssavis. Jagienka naitus ameeriklasega ja elab nüüd New Yorgis. Aga nende miniseelikuid jään ma mäletama – loodetavasti surmani.

Uudise pilt

Tüüpiline poola neiu Krakowis Maarja kiriku ees. Foto: Wiesław Pułczyński