Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

    Sõna “tolerantsus” ja soovitus olla tolerantne on erakordselt populaarsed; aga nagu tihtipeale ikka, kui mingit sõna kasutatakse liiga tihti, lohakalt, hoolimatult ja igasuguste eesmärkide nimel, siis vahel lõpuks ei teatagi, mida see õieti tähendab. Ehkki sõna ise oli olemas juba ladina keeles, muutus tolerantsus ühiskondlikuks probleemiks Euroopas XVI sajandil seoses religioossete lõhenemistega ja nendest tekkinud sõdadega. Tolerantsus tähendas lihtsalt seda, et kedagi ei kiusata taga usuliste veendumuste pärast. Tolerantsuse sõdalased tahtsid seadust reformida nii, et riik ei kaitseks mõõgaga valitsevat religiooni. Üleskutsed tolerantsusele selles tähenduses sagenesid, aga paljude riikide tolerantsust kindlustavate määruste kõrval teame ka nende määruste tühistamisi, tagakiusamiste taasalgamist, ketseritele ja teisitiuskujatele karistuste nõudmisi; vaatamata religioossete võitluste ajaloo arvukatele julmustele võib kokkuvõttes öelda, et valdavalt kristlikes maades lõppes võitlus tolerantsuse eest võiduga; seevastu islamimaades on agressiivsed ja mittetolerantsed voolud väga tugevad. Tolerantne riigikord on selline, mis ei tee kodanikele religioossetes küsimustes mingeid ettekirjutusi. Et riik peab hoiduma nendes asjades sundusest, oli sedavõrd tunnustatud põhimõte, et näiliselt oli see vastu võetud isegi Euroopa kommunistliku režiimiga riikides, kaasa arvatud nendes, kus kirik, preestrid ja usklikud kannatasid repressioonide all.
    Tänapäeval tundub kõik see lihtne ja enesestmõistetav, aga lähemal vaatlusel ilmnevad mõned komplikatsioonid. Et tolerantsuse põhimõte selles tähenduses oleks omaks võetud ja ka toimiks, oli peale seadusaktide vaja ka kultuurilisi tingimusi, mis ei teki aga tellimise peale. Kristlikud tolerantsuse kaitsjad selgitasid XVI ja XVII sajandil, et me ei peaks erinevate vaadete pärast Pühale Kolmainsusele, armulaua sakramendile või jumalikule ettemääratusele üksteisel kõri läbi lõikama, samuti ütlesid, et Jumal ei küsi meilt viimasel kohtupäeval meie õigete või valede teoloogiliste vaadete kohta, vaid seda, kas me püüdsime oma elus järgida Evangeeliumi õpetusi. Eeldati siis, ja tihti öeldi ka välja, et kõik dogmaatilised erinevused kirikute, usutunnistuste ja sektide vahel on ebaolulised, need ei tähenda midagi. Siit oli kerge jõuda järelduseni, et ühelgi nendest kirikutest või usutunnistustest ei ole õigust eksisteerimisele eraldi üksusena, sest erinevused nende vahel on ebaolulised; raske oli selles veenda eri usutunnistusi (kõik see püsis loomulikult kristlikes raamides ja isegi suhteliselt tolerantsetes riikides, nagu näiteks XVII sajandi Hollandis, ei sallitud avalikku ateismi). Samal ajal hiilis tolerantsuse ideesse uus tähendus – nimelt ükskõiksus. Kultuuriliselt ja psühholoogiliselt tähendab ütlemine “parem on taluda suuri eksitusi, kui provotseerida ususõdu” hoopis midagi muud kui ütlemine “tuleb sallida erinevaid teoloogilisi vaateid, sest tegelikult on kõik see ükspuha.”
    Üks asi on öelda kellelegi “sa kuulutad julmi, ekslikke ja kahjulikke vaateid, aga ma ei võta sul pead maha, vaid jätan asja Jumala hooleks” ja teine asi öelda “räägi religioonist, mida tahad, sellel pole mingit tähendust”.
    Me kasutame sõna “tolerantsus” mitte üksnes religioosseid küsimusi puudutavate seadusaktide kohta, vaid ka inimese muude vaadete kohta, meie käitumise ja igapäevaste tavade kohta. Esialgses tähenduses olen tolerantne, kui ma ei kiusa kedagi taga, ei nõua tagakiusamist ega käitu agressiivselt millegi suhtes, mis mulle ilmselgelt ei meeldi, mida ma ei kiida heaks, mis ärritab mind ja tekitab minus vastumeelsust või vastikust. Enam-vähem sarnases tähenduses kasutame seda sõna meditsiinis ja tehnikas: ravimid on kahjulikud, aga räägime tolerantsusest ravimi vastu kui organism teatud määral seda sallib, s.t talub ilma suuremate kahjustusteta. Prantsusmaal nimetati kunagi bordelle “tolerantsuse majadeks”, nimetus sisendas, et see on küll paha institutsioon, aga mingitel põhjustel on parem seda sallida.
    Märkame ometi, et tihti nõutakse tolerantsust ükskõiksuse tähenduses, mingi seisukoha või arvamuse puudumise tähenduses, aga vahel lausa heakskiiduks kõigele, mida me inimestest ja nende vaadetest ka ei arvaks. See tähendab aga hoopis midagi muud. Selles tähenduses on tolerantsuse nõudmine meie hedonistliku kultuuri osaks, kus pole millelgi meie jaoks tähtsust; see on elufilosoofia ilma mingi vastutuseta ja mingite veendumusteta. Neid tendentse tugevdavad mitmed filosoofilised moed, mis õpetavad, et tõde selle sõna tähenduses pole olemas; kui hoian siis kinni oma veendumustest, ehkki ilma mingi agressiivsuseta, siis juba ainuüksi sellega patustan tolerantsuse vastu.
    See on ometi kahjulik nonsenss; tõe põlgamine ei hävita meie tsivilisatsiooni sugugi vähem kui tõefanatism. Ükskõikne enamus avab tee fanaatikutele, aga nendest ei tule kunagi puudu. Meie tsivilisatsioonis on levinud arvamus, et kõik peab olema lõbu, nagu see on lapsikutes, nõnda nimetatud New Age’i filosoofiates, mille sisu ei anna üldse määratleda, sest see võib tähendada mida tahes.
    Aga mul on õigus jääda oma veendumustele truuks. Näiteks: tsiviliseeritud maades pole homoseksualismi harrastamine keelatud (kui asi puudutab loomulikult täiskasvanud inimesi ja kui pole tegemist vägivallaga). Katoliku kirik peab homoseksuaalsust moraalselt lubamatuks, viidates Vanale ja Uuele Testamendile, traditsioonidele ja oma teoloogilisele tõlgendusele seksuaalsusest. Niisiis, kui kirik tahaks homoseksuaalsuse seaduslikku keelamist, siis süüdistataks seda sallimatuses. Aga homoseksualistide organisatsioonid omakorda nõuavad, et kirik tühistaks oma õpetuse, aga see on sallimatuse ilming teiselt poolt. Inglismaal põhjustas see kirikuvastaseid demonstratsioone ja kirikute ründamisi. Kes siis oli sallimatu? Kui mõned homod kinnitavad, et kirik eksib, siis võivad nad kogudusest lahkuda, keegi ei ähvarda neid; aga kui tahavad oma arvamust häälekalt ja agressiivselt kirikule peale suruda, ei kaitse nad tolerantsust, vaid propageerivad sallimatust. Sallivus on tõhus siis, kui on kahepoolne.
    Ütleme tihti, et võib karistada tegude, mitte arvamuse pärast. Probleem on selles, et nendevaheline piir ei ole selgelt määratletav. Paljudes maades on näiteks karistatav rassilise vihavaenu õhutamine. Õhutada võib mitmel kombel ja rassistid kaitsevad end just nõnda: need on arvamused, nende eest ei tohi karistada. Aga ka sõna on teatud sorti tegevus ning selle tagajärjed võivad olla kohutavad. Kui selle välja ütleme, siis anname mõista, et kõiki arvamusi tuleb kontrollida nende võimalike tagajärgede vaatepunktist. Aga kui me seda ei ütle, siis anname mõista, et midagi ei saa keelata, kuni pole vägivalla tarvitamist. Nagu alati elus, tuleb otsida kompromisslahendusi, mis on küll ebamugavad, aga möödapääsmatud. See on tolerantsuse igavene dilemma: kas tohib ja peab sallima poliitilisi liikumisi, mis on sallivuse vaenlased ja tahavad hävitada kõik seadusaktid, mis tolerantsust kaitsevad, kas tohib sallida totalitaarseid liikumisi või enda despootliku võimu pealesurumise poole püüdlevaid gruppe? Sellised liikumised võivad olla ohutud seni, kuni on väikesed, võib neid siis sallida, aga teisest küljest, kui muutuvad tugevaks, tuleb neid sallida, sest pole jõudu, et neid hävitada, ja lõpuks võib kogu ühiskond langeda kõige hullema türannia rõhumise alla. Nii pöördub piiramatu tolerantsus iseenda vastu ja hävitab tingimused, mis teevad selle võimalikuks. Ma tunnistan, et olen selle poolt, et liikumisi, mis püüdlevad vabaduse hävitamise poole, ei tuleks sallida, need ei tohiks olla seaduse kaitsva tiiva all; tolerantsust ei saa ähvardada seda tüüpi mittetolerantsus.
    Kahjuks pole olemas head põhimõtet, mida ei saaks kurjasti ära kasutada. Võib keelata rassistlike ideoloogiate levitamist, aga Ameerikas kutsutakse rassistideks ja rünnatakse neid, kes teevad statistilisi uuringuid rassiliselt piiritletud rühmade eri oskuste kohta. Need on uuringud, mis nõuavad erilist ettevaatust ja kindlasti võib neid ära kasutada rassistlikuks propagandaks, aga nende ärakeelamine sel ettekäändel on märgatavalt hullem, sest siis võetakse omaks põhimõte, et tuleb keelata kõik teaduslikud uuringud, kui nende tulemused heidavad varju antud hetkel käibivatele ideedele, ent see on juba totalitaarne põhimõte. Neid tulemusi tuleb kritiseerida, kui on head vastuargumendid, kuid uuringute keelamine tähendaks ideoloogilise diktatuuri kehtestamist teaduspublitseeringutes.
    Kordan: tolerantsus on kõige paremini kaitstud mitte niivõrd seaduse, kui salliva ühiskonna kombestiku kaudu. Sallimatuse potentsiaal on igaühes meist olemas, sest omaenda maailmapildi pealesurumise vajadus teistele on enamasti tugev; tahame, et kõik usuksid sedasama, mida meie, sest siis tunneme end turvaliselt ja ei pea kaaluma oma uskumusi või teistega vastanduma. Ka religioossetes, filosoofilistes või poliitilistes vastandumistes on agressiooni väga palju. Kui aga sallimatuse, tahtmise pöörata teisi agressiooni ja vägivalla kaudu, asemele tuleb selline kombestik, milles keegi millessegi ei usu, kellelgi pole millestki sooja ega külma, peaasi et elu oleks lõbus – siis häda meile, langeme peatselt mingi ideokraatia ohvriks. Me ei alista vägivalla ülistamist üleüldise ükskõiksuse ülistamisega.