Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Kolm lühemat lugu "Valitud teoste" I köitest - "Proosa 1951-1974"

Maharadža

Nelipüha paiku levis kuuldus, et meie juurde sõidab kaugest Indiast maharadža.
   Mis maharadžaga oli juhtunud, et ta oli otsustanud külastada meie kanti, seda ma ei tea. Kui mina oleksin olnud maharadža, oleksin sõitnud Ameerikasse.
   Tema tervitajaks valisime kingsepa, kes oskas veidi tšehhi keelt. Võõrkeel ikkagi. Aga mida teha, et maharadža tunneks end meie juures nagu kodus?
   Me otsustasime, et kui kellelgi on mingi madu kodus, las võtab selle raudteejaama kaasa, rõõmustama maharadžat, päikeselise ja palava maa poega, kes on lapsest peale madudega harjunud. Jooga meeldib talle kindlasti ka. Joogaharrastajaid meil polnud, aga Esimehe tütar oskab teha spagaati.
   Kui saabus suurpäev, siis oli kogu linnake raudteejaama kogunenud. Rong sõitis perroonile ja ära sa ütle – vagunist astus välja tõeline maharadža, peas briljandiga kaunistatud valge turban, kuldses kuues ja valgete sukkadega. Kingsepp hüüdis “Na zdar!”, Esimehe tütar tegi spagaati, jaamalao taha varjunud ametimehed lasid korvist lahti kaks vaskussi. Maharadža majutati apteekri juurde.
   Linnake ärkas majanduslikult uuele elule. Rätsep teenis korralikult valgete viltmütside, nõndanimetatud maharadžakite tegemisega, mida meie noorsugu nii meelsasti kandis. Esimees pani püsti limonaadiputka, mis teenindas ekskursioone, mis sõitsid siia maharadžat vaatama. Apteeker puuris magamistoa ukse sisse augu ja võttis kaks žlotti nina pealt, kes tahtsid näha, kuidas maharadža magab.
   Samal ajal käis maharadža ringi, vaatas seda ja teist ning järjest rohkem hakkas talle meie juures meeldima. Me mõtlesime, et see on vaid viisakusest ja keegi ei võtnud tema juttu tõsiselt.
   Ja siis nagu kaikaga pähe – lauritsapäeval tõid ajalehed ära maharadža avalduse: “Mulle meeldib teie juures kohe nõnda, et kogu oma varanduse Indias koos elevantide ja kullakaevandustega annetan orbudele ja kavatsen teiega siin jääda igaveseks. Püüan leida töökoha ja palun endale eraldada hektari maad, kõige enam kaks, et siia püsivalt elama asuda ja eladagi koos teiega vaeselt, aga ausalt, ja mitte kuhugi enam sõita.”
   Ja jäigi. Ostis endale talvepalitu ja hakkas meie keelt õppima.
   Algul ei puutunud teda keegi näpugagi, aga pühakutepäeval andsime talle kolki.
   Nüüd ootame jälle. Võib-olla sõidab siia keegi kaugelt maalt? Aga keegi normaalne, mitte selline, kes tahaks siia meie juurde elama jääda.

Kaamel

Ma lugesin lehest, et araablane elab kõrbes ja liigub ühest kohast teise kaameli abil. Ja et kõrbes on väga palju kohti, oleks araablase elu ilma kaamelita mõeldamatu.
   Kui mul oleks kaamel, siis müüksin selle araablasele maha. Mulle on raha vaja, mitte kaamelit, aga araablasele kuluks kaamel ära. Ja kaamelil oleks araablasega parem kui minuga, sest araablane oskaks teda hinnata. Aga kahjuks ei ole mul kaamelit.
   Ma kindlasti märkaksin, kui ta mul oleks, ta on ju suur. Mul on ainult kolm kana ja lehm.
   Aga võib-olla on ta kusagil peidus? Inimesel on alati lootus, ehkki mitte alati ei ole tal kaamelit. Kui ta on peidus, leian ta kergesti üles, sest tal on ju küür ning see on eriline tundemärk.
   Ma läksin kanalasse, et kanad korralikult üle vaadata.
   No ei, mitte ükski nendest ei ole kaamel, eelkõige on nad liiga väikesed ja küüru pole ka ühelgi.
   Ma läksin lauta lehmale ülevaatust tegema. Ta hakkas ammuma, sest arvas, et lõpuks annan talle midagi süüa. Aga mul oli muidki muresid, kõik minu mõtted olid jäägitult kaameliga hõivatud. Lehm oli küll suur, aga mitte küüruga. Ma kompasin ta igaks juhuks läbi. Küürust polnud jälgegi.
   Ma väljusin laudast ja istusin puutüvele, et asja üle järele mõelda. Lehm nagu lehm, kanad nagu ikka kanad, aga järsku tasuks need kaameliks ümber teha? Lehm sobiks kõige paremini. Ta on suur, üksnes küür on puudu.
   Mis paneb inimese küürutama? Lugemine ebamugavas asendis. Ma tõusin, läksin ajalehe järele ja pistsin selle lehmale nina alla. Mitte sõime, vaid nimme sõime alla, et ta peaks küürutama. Las loeb nõnda, siis kasvab talle küür selga.
   Läksin tagasi tarre ja kirjutasin araablasele kirja. Kõigepealt poola keeles: “Kulla härra araablane, mul on ilus kaamel. Te ei kahetse, kui selle mult ära osate. Palun avanssi.”
   Pärast tõlkisin kirja araabia keelde. Nagu teada, ei loe ja kirjuta araablased mitte vasakult paremale, vaid paremalt vasakule. Tõlkes oli kiri selline: “Avanssi palun. Ostate ära mult selle kui, kahetse ei te. Kaamel ilus on mul, araablane härra kulla.”
   Ma ei teadnud aadressi, läksin siis lauta lehe järele, et ehk on selles araablase aadress kirjas. Aga lehm oli lehe ära söönud, sest oli näljane.     Seega jäi kiri saatmata ja lehm kõnges järgmisel päeval, sest oli saanud ajalehest mürgistuse.
   Kõik kaameli pärast.

Karpkala

Pühadeks tuli osta karpkala. Et karpkala pühadeni elus hoida, tuleb ta vanni panna. Aga et karpkala vanni panna, tuleb sealt enne süsi välja kühveldada. Söe võib panna esikusse, aga kuhu siis panna kartulid? Mõtlesime ja mõtlesime, viimaks pakkus ämm välja lahenduse: kartulid kööki, süsi esikusse, karpkala vanni. Hea küll, aga mida küülikutega peale hakata? Need tuleb köögist ära viia, selge see. Kerge öelda. Aga kuhu? Pidasime siis nõu ning lõpuks langes otsus, et küülikud tuleb viia keldrisse. Aga keldris elab vanaisa. Mida vanaisaga peale hakata? Vanaisa võib panna sinna, kus praegu on televiisor, aga kuhu omakorda televiisor paigutada? Televiisori saab panna sinna, kus praegu on allüürniku voodi. Aga kuhu siis allüürnik paigutada? Allüürnik võiks magada vannis, aga seal on juba karpkala.
   Mida siis teha? Väljapääsmatu olukord. Varsti on pühad, aga karpkala pole kuhugi panna. Arutasime asja üht ja teistpidi, aga lahendust ei leidnud. Täielik tupik.
   Aga juhus tuli meile appi. Kui ma jõudsin kord tavalisest varem koju, siis nägin, et allüürnik magab minu naise kõrval, minu koha peal.
   Siis sai söe vannist viia esikusse, kartulid esikust kööki, küülikud keldrisse, vanaisa keldrist sinna, kus oli televiisor, televiisor jälle sinna, kus magas allüürnik.
   “Aga kuhu siis mina lähen?” küsite nüüd. “Mis minust sai?”
   Mina? Mina seisan karpkalajärjekorras.