Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Prima Vista festivali ajaks ilmub Bronka Nowicka (snd 1974) debüütraamat “Anda kivile süüa” (Nakarmić kamień, 2015), mis tõi talle 2016. aastal Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike. Raamatu kohta on Bronka Nowicka öelnud: “Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat.” Raamatu lakoonilised, aga samas lausa pilte silme ette manavate kujunditega proosalaastud on kui kalliskivid, mille teravad servad võivad hinge marraskile kriipida – maailma täieliku tunnetamise võimatus toob igapäevaste toimetuste kirjeldusse traagilise noodi.

Allpool siis kolm näidet Bronka Nowicka stiilist.

Nööbid

Vanaema hoiab oma ema toas, mille uksest on alles vaid alumine pool. Ülemise lõikas ta ära, et näha, mida tema ema teeb. Alumise poole koos lukuga jättis alles. Keerab võtit lukuaugus, pistab võtme rinnahoidja vahele. Ei anna seda kellelegi. Mõni päästab selle nuhtluse veel maja peale.
  Möödunud nädalal lasi vanaema ta korraks silmist: vaarema lõikus kardinad ribadeks, pistis tükksuhkrukoti ahju alla. Mõtles, et see on süsi – mõlemad ju kõvad. Pööras kapi pahupidi: otsis oma koolivormi põlle. Tahtis kooli minna. Ta on üheksakümneaastane, ei mäleta oma nime, aga koolipõlle, mis selja pealt risti kinni käis, seda loomulikult. Kui teda luku taga ei hoia, keerab kõik pea peale.
  “Kuidagi liiga vaikne oled, mamma,” hõikab vanaema ukseavasse. “Ma sittusin end täis,” vupsab pea pooliku ukse kohale.
  “Pead ootama.”
  Vanaema ei jäta kõike kus seda ja teist. Ei lase liha kõrbema. Kui katuse all on hullumaja, siis peab ülejäänu olema normaalne. Korralik lõunasöök kuulub selle ülejäänu hulka.
  Kööki lendab kampsun. Selle järel seelik, kombinee, rinnahoidja.
  “Vabandust, kas proua võiks kutsuda minu tütre? Sest ma seisan siin ihualasti.”
  “Ma kohe tulen, mina olengi ju sinu tütar.”
  “Ei ole. Minu tütrel on mustad juuksed ja ta on kõhn kui piitsavars. Vaat selline,” ilmuvad ukse kohale sõrmed, mis võtavad pihtide vahele sentimeetri õhku. “Sina oled hallipäine ja paks.”
  Vanaema paneb oma emale mähkmeid. Kinnitused krõpsuvad kinni.
  “Ma suren ära, kui sa mulle hästi maksad,” ütleb igivana imik.
  Vanaema toob kotikesega nööpe. Ta puistab need põrandale.
  “Kas piisab?”
  “Kust ma tean? Ma pean üle lugema.”
  Ma istun vaaremaga põrandal. Loeme sõrmedel nööpe üle.
  “Kas sa oled näinud kunagi nii palju raha?” küsib ta.
  Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.

Tasku

Ühel päeval leidis isa käed. Omaenda käed. Need olid palitu taskus. Parem rohkem rusikasse pigistatud, vasak vähem.
  Parema tõmbas isa enne välja. Ta tegi seda hammastega nahast kinni haarates. Ta lasi käel põrandale kukkuda, see tegi haiget. Ta lükkas jalaga käelaba peoga ülespoole ja sõrmed sirgu. Enne kasutamist tuli need üle pühkida, ta tegi seda flanellist püksipõlvega. Vasaku käe tiris ta välja koos taskuvoodriga, mille külge käsi oli klammerdunud. Lükkas jõuga sellegi sirgu, pani maha ja pesi ära.
  Pärast paaripäevast paigalolekut käed sõid, jõid ja lasid nipsu. Vahetevahel tuli neil himu omavahel kakelda. Siis isa näitaski neid mulle.

Padjapüür

Pooleks lõigatud ukse taga oli kahtlaselt vaikne, kuni kottade kolinal tuli vaarema kööki ja teatas laua taga istujatele, et ta just sünnitas. Keegi oli ukse lahti keeranud. Ta tuli, tiss särgi peal ja rinna vastu oli surutud padjapüürist tehtud nutsak. Kõik tõstsid pilgu taldrikutelt ja heitsid pilgu vastsündinule, kellel juhuse tahtel olid nööbid silmadeks. Vaarema sihtis tissinibuga veidi madalamale, sinna, kus inimesel on suu.
  Ta istus laua äärde nagu madonna, keda peaks üle kuldama või siis vähemalt tervitama. Kõigil olid suud lukus. Vanaema hakkas nutma – kiiresti ja pisarateta.
  Kõik aktsepteerisid vaarema untsuläinud last, ehkki ta ei tahtnud öelda, kellega ta selle sai. Esmalt kinnitas, et oma mehega.
  “Ta on ju surnud, ema,” ütles vanaema.
  “Mis siis sellest?” sai vaarema kurjaks, aga ta teadis, et kui tütar koputab meelekohale, siis tuleb öelda midagi täiesti muud kui enne. “Siis sinu mehega.”
  “Tema on ju ka surnud.”
  “Siis sellega siin,” oli ta vihane nagu ikka siis, kui asjad ei läinud tema plaanide kohaselt, ja osutas lapselapse roomavale pojale.
  Kui vaarema enam rinnaga ei toitnud, siis tegi ta oma lapsele piima vette segatud jahust, ise selle juurde midagi üminal ja oma keeles lauldes.
  “Äiuta nüüd sina,” ütles ta kellelegi meist, kui tundis, et peab kuhugi minema, ehkki ta ei teadnud, kuhu ja milleks. See keegi äiutas siis kuulekalt määrdunud nutsakut ega lakanud seda tegemast ka siis, kui vaarema teda enam ei näinud.