Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Lähipäevadel läheb trükki Sławomir Mrożeki "Valitud teoste" IV köide - "Proosa 1975-1993". "Ahv ja kindral" on küll ehk liiga pikk veebis lugemiseks, aga samas üks äraütlemata tore lugemispala.

Ahv ja kindral

Kindral oli kuulus kogu maailmas, ka kollase ja musta nahavärviga rahvaste seas, kelle nahavärv oli küll veider, aga siiski mõtlevad nad õigesti ja progressiivselt ning seepärast on nad meie vennasrahvad. Me armastame neid ja saadame neile mitmesuguseid kingitusi ning nemad on meile selle eest tänulikud. Ja nõnda juhtuski, et kui me saatsime neile hiljuti suhkruvabriku ja keemiatööstuse seadmeid, siis nemad saatsid meile tänutäheks ahvi.

Ahvi andis kindralile üle nende suursaadik piduliku vastuvõtu ajal, kus oli kohal ka televisoon. Kindralil pole ahvidest sooja ega külma, aga ta ütles tänukõnes, et ahvid meeldivad talle ja et ta on liigutatud, sest teisiti poleks ju sobinudki, ja et ta tänab kogu rahva nimel, sest ahv kulub alati marjaks ära. Muideks, tuleb tunnistada, et ahv oli päris kogukas ja ehe, ning ahvilikkuse seisukohalt tõeliselt õnnestunud eksemplar. Ent polnud eriti teada, mida temaga peale hakata.

Kõige lihtsam oleks olnud anda ahv loomaaeda, meie noorsoo harimiseks, kes siis ahvi vaadates oleks saanud midagi teada kaugete maade kohta ja avardanud oma silmapiiri. Kindral oli isegi sellega päri, sest oli ju teada tema mure noorsoo pärast, ainult et ahvi kui vennalike rahvaste kingitus, kõige kõrgemal ja ametlikul tasandil, ei saanud ju dehradeerida, see tähendab viia välisministeeriumi haldusalast üle haridusministeeriumi haldusalasse. Ja peale selle ahv, eriti veel välismaine, peab sööma, aga meie loomaaias on sellega nii ja naa. Talitajad on ahned, ei söö ära mitte üksnes lõvidele määratud kartuleid, vaid juhtub ka et lõvi enda, ehkki lõvi, eriti selline kõhnaksjäänud, ei ole eriti toitev ja haiseb kassikuse järele. Seda enam ei oleks uuel ja rasvasel ahvil seal pikka pidu.

Võib ju paigutada loomaaeda ühe või isegi kaks jalaväediviisi, ja suurema kindluse mõttes veel soomusdiviisi, et hoiaksid seal korda ja valvaksid, et ahvile liiga ei tehta, aga meie armeel, ehkki arvukal, on nii palju ülesandeid ja nii palju tegemisi, et isegi kui võtta arvesse abi liitlasriikidelt, oleks pidanud see projekt ootama, kuni meie armee on veelgi arvukam ja meie kaitsevõime veelgi võimsam. Ja olekski ehk ära oodanud, sest meie armee kasvab ju täie kindlusega, aga ahviga oleks tulnud juba praegu midagi ette võtta. Ehkki see kindralile eriti ei meeldinud, sest kindralile ei meeldi uuendused, kuna iga uuendus toob kaasa segadust, aga segadust ei salli kindral silmaotsaski, otsustas kindral, et seniks jääb ahv tema juurde, kus on kindlustatud nii valve kui ka korralik toit.

Ahv sai punkri vasakus tiivas puhta toa, sest kindrali juures oli kõik puhas, toas oli ka voodi, kõva ja kitsas küll, aga kindral oli tõeline sõdur ja sulgmadratsite mugavusi tema juures ei olnud, riiulitel olid sismi ja ninismi klassikute kogutud teosed, et ahv ei kaotaks aega, vaid hariks ennast ja areneks aina edasi. Püksid sai ahv ka, sest kindral oli häbelik ja midagi ei haavanud teda nii palju kui imperialism ja teatud kehaosade nägemine, isegi ahvil. Veidi oli jändamist, enne kui ahv õppis pükse jalga panema ja jalast võtma – aga ära võtma pidi, sest isegi kindral ei saanud teha nii, et ahv ei rahuldaks enam oma loomulikke vajadusi –, kuna ahv oli üsna nürimeelne ja alles pärast seda, kui tema juurde saadeti eriosakonnast kaks pedagoogi koos teadusinstrumentidega, tegi hoobilt edusamme. Isegi püksinööpe oskas kinni panna, ehkki käed veidi värisesid.

Ometigi jäi ahv ikka ahviks. See tähendab – olid tal siis parajasti püksid jalas või mitte – ta tegi muudkui vigureid ja grimasse, ei püsinud hetkegi paigal, mis ärritas kindralit, kellele meeldis, et inimesed istuvad korralikult paigal. Ent ta pelgas ahvi istumapanekut rahvusvahelise probleemide pärast, mis oleksid võinud sellest tekkida. Rahvad, kes meile ahvi saatsid, oleksid võinud teda meelde tuletada, aga et oli tegemist vennasrahvastega, siis oli parem komplikatsioone vältida. Kindral pöördus siis nõuniku poole, ehk siis väga suure maa esindaja poole, ka vennaliku ja ehkki meist sõltumatu, siis meile nii lähedal asuva, et isegi polnud vaja meie riigist lahkuda, kui juba olidki nende juures, ega nende riigist lahkuda, kui juba olid meie juures. See maa armastas oma kindralit – ehk siis meie kindralit – nagu iseennast ja kandis hoolt, et tal oleks kõik hästi. Kindral kurtis nõunikule oma muret ning nõunik kostis talle seepeale:

“Kõigepealt ootame ja vaatame. Ja kui juba vaatame, siis anname ahvile ordeni. Pärast teise, veel suurema. Ja siis kolmanda, mis on teisestki suurem. Ja nii muudkui edasi. Kui ahv on saanud juba kolmkümmend, nelikümmend ordenit, siis hakkab ta higistama, sest meie ordenid on puhtast kullast ja rasked kanda. Ja kui higistab, siis saab ka külma ja hakkab aevastama. Ja kui hakkab aevastama, siis kutsume ta enda juurde ravile. Sest meie sanatooriumid on üle ilma tuntud ja arstid sellised nagu vaja. Midagi sellist pole kusagil mujal, isegi teie juures mitte. Ahv hakkab siis end ravima, ravib ja ravib, aga pärast korraldame talle esmaklassilised matused. Ja nii ravi kui matused on meie kulul ja kõige kõrgemal tasemel, keegi ei ütle ühtki halba sõna. Niisiis üksnes kannatlikkust, sest meetod on järele proovitud ja ma ei näe mingit probleemi, see on ainult aja küsimus, aga aega on meil enam kui küllalt.”

Kindral tänas kenasti, sest ta oli viisakas, eriti nõuniku vastu, ja sestpeale oli tal ahvi tempe kergem taluda, sest ta oli kindel, et ahv tembutab üksnes seni, kuni ta seda talle ära ei keela.

Ent ahvil olid ka omad head küljed, ehkki mitte kindrali arvates. Koosolekutel kindrali punkris oli nii igav, et mõned polkovnikud tervitasid vaikse rahuloluga meelelahutust, mida ahv nii või teisiti pakkus. Kui kindral luges sedelitelt ette oma mõtteid, siis tõstsid polkovnikud pilgu lakke, et neid sealt tabada, sest need mõtted olid ülevad ja ilmaasjata on neid otsida põrandalt, neid isegi ei sobinud otsida põrandalt. Siis nägid nad lae all kiikuvat ahvi, kes rippus lambi küljes ja tegi lõbusaid lõustu. Ainult üks polkovnik, kelle perekonanimi oli Kastan, ei saanud kunagi aru, et ahv on ahv ja mõtles, et tegemist on veel ühe polkovnikuga. Ja et uus polkovnik oli talle veel tundmata, sest ta ei suutnud meenutada, et oleks näinud teda kolleegide hulgas, siis tuligi ta järeldusele, et see lambi küljes rippuv on eriasjade adjutant, erariietes, ehk siis pigem salaülesandeid täitev ja seda tähtsam. “On vast tegelane,” rääkis ta oma naisele imetlusega. “Ise ei ütle ta kunagi ühtki sõna, üksnes kuulab, mida teised räägivad. Muudkui on valvel, näha, et tõeline strateeg. Midagi kindlasti ta teab, sest ei räägi midagi. Küll sa näed, et ta jõuab kõrgele, väga kõrgele. Veel ei ole teada, kuidas asjalood kujunevad ja kes kellega kokku hoiab. Aga kindlasti tasub see mulle ära.” Nii rääkis Kastan oma naisele, aga kindralstaabi koosolekutel naeratas armsasti ahvile, korra isegi pilgutas talle vandeseltslaslikult silma. Ent tema meelehärmiks ei pööranud ahv talle mingit tähelepanu, sest oli armunud kapten Dolińskisse propagandaosakonnast. Ahv saatis kaptenile õhusuudlusi ja istus talle sülle, nii et kapteni kolleegid juba naersid tema üle. Pagan teab, mida ta selles Dolińskis nägi, ta kandis ju prille ja tal olid peast eemale hoidvad suured kõrvad. Aga võib-olla just need kõrvad köitsid ahvi tähelepanu, sest need olid samasugused nagu nahkhiirtel, seega meenutasid tema kodudžunglit, kus teadagi oli igasuguseid elukaid, nende hulgas ka nahkhiiri. Aga võib-olla oli ahvil asi ka selles, et Kastan oli kretiin, aga Doliński oli intelligentne.

Nagu juba öeldud, armastas kindral puhtust, nii füüsilist kui moraalset. Ta andis välja käsu, et iga sõdur peab pesema hambaid kaks korda aastas, aga trahviroodus – kolm korda. Ise hoolitses ta ka puhtuse eest pedantselt. Pesi aina käsi ja nühkis neid piiritusega, nii et adjutandid tundsid lausa meelehärmi, et kindral raiskab nii palju piiritust ära. Kui asi on kätes, siis oli neid lihtne puhtana hoida, aga ülejäänud keha puhtuse eest hoolekandmine ei läinud nii kergesti. Sest kindral ei tahtnud kuidagi lahkuda oma mundrist, aga kuidas küll käia duši all mundriga. Jah, meie kindral ja tema munder olid lahutamatud, justkui oleks ta juba ilmale tulnud mundris. Ta magas mundrit jäljendavas pagunitega pidžaamas, peas kindrali vormimüts, mis oli küll kõva ja kange, aga kindral ei võtnud seda kunagi peast. Aga vannis käima pidi. Nii praktilistel kaalutlustel kui ka austusest mundri vastu oli ta selleks sunnitud. Iga militaristi elus, kui ta hügieenist hoolib, tekib ebameeldiv hetk, kui munder lahkub keha ümbert ja puhkab toolil, samal ajal kui keha läheb vanni. Ja kuna munder on militaristi kehale sama kui iga muu inimese kehale hing, siis see hetk on militaristile hinge kehast lahutamise hetkeks. Tavaline inimene sureb vaid korra, aga militarist sureb nii palju kordi, kui palju kordi käib vannis.

Juhtus, et kui kindral läks vanni ja pani kokkupandud mundri toolile, hiilis ahv sisse ja hiivas vaikselt mundri ära. Tuleb vannist ilma hingeta kindral, tahab surnust tõusta, ehk siis mundri selga panna, tuleb tooli juurde ja näeb, et mundrit pole. Kindral on olnud erinevates lahingutes ja korduvalt surmale silma vaadanud, aga kartnud polnud ta kunagi. Hirm tabas teda alles nüüd. Jookseb kindral välja, aga kas see on kindral? Kas see paljas mees on enam kindral? Mille järgi ära tunda, et see on kindral, mingit märki ju kindrali kehal ei ole – jookseb siis see kindral-mitte-kindral vannitoast välja, vaatab ringi ja näeb ahvi, kes on tema mundri endale selga ajanud. Karjub, jookseb ahvi juurde, et temalt munder ära võtta. Aga ahv paneb putku. Jooksevad mööda koridori, ahv jookseb eest ära, kindral (või mittekindral) tema järel. Ajab kindral ahvi mööda kindralstaapi taga. Ja siis ilmub vahimees välja.

“Kinni võtta!” kamandab kindral vahimeest, unustades, et on alasti. Vahimees ei usu oma silmi ega tea, mida peale hakata. Sest kindralimunder ei ole mitte kindrali (mittekindrali) seljas, vaid ahvi seljas (aga kas ahv on endiselt ahv, kui kannab kindralimundrit?). Vahimees kõhkleb, sellised olukorrad ei ole läbi harjutatud. Kas alasti kindral on endiselt kindral? Kas ahv kui kindral on endiselt ahv? Liiga keerulised küsimused lihtsate inimeste jaoks. Ja isegi kui nende jõujuurikate asemel, kes koolis pole käinud, oleksid vahimeeste asemel filosoofid, siis ei ole üldse kindel, kas nemadki leiaksid lahenduse. Eriti veel kui märg kindral (?) jookseb ja karjub, näidates maailmale oma sugutit, mis küll väike, ei võinud ometi vahimeestel kahe silma vahele jääda, kui kuiv ja mundris ahv (?) jookseb ja kriiskab läbilõikavalt, kui koridoris avanevad järjest uued uksed ja kära peale pistavad staabiohvitserid neist pea välja, ja vahtkonnaruumist tuleb müdinal rahvast. Ühesõnaga, üks korralik segadus, ehk siis midagi, mida kindral ei salli silmaotsaski.

Aga lahendus leidus. Vahtkonna ülemaks oli sel päeval Kastan, see polkovnik, kes kiitles oma naise ees, et teab, mis teoksil. Kui ta nägi ahvi kindralimundris – ja me mäletame, et Kastan oli ainus polkovnik, kes ei saanud oma nürimeelsuse tõttu aru, et ahv on ahv –, siis jäi kohe uskuma, et tema aimused on täide läinud ja et kindrali ametipostil on toimunud vahetus. Seetõttu otsustas ta kohe kohanduda ja hakata uut ülemjuhatajat teenida. No kuidas siis muidu? Ülemjuhataja on ikka ülemjuhataja, ainult et nüüd on see keegi teine – nii polkovnik Kastanile tundus. Ta andis ahvile valvelseisangus au, pärast pöördus ja käskis vahimeestel paljas kindral kinni võtta.

Vahimehed hingasid kergendatult, sest viimaks lõppes nende kimbatus, nad kargasid innukalt palja mehe kallale ja tirisid ta sinna, kuhu sellistel juhtudel ikka langenud juhte tiritakse, ja mida kooliõpikutes nimetatakse tagasihoidlikult ajaloo prügikastiks.

Kui sellest sai teada meile äärmiselt vennaliku riigi nõunik, siis sai ta kohutava, aga õiglase raevuhoo ja kiirustas kohale, et minematiritud kindralit päästa ja tema väärikus taastada. Aga oli juba liiga hilja, sest kindralit ei õnnestunud teadvusele tuua, rääkimata juba tema väärikuse taastamisest. Selle eest oli üliinnukas Kastan ise hoolt kandnud. Loll oli see polkovnik Kastan ja koledasti rabistav, ehkki tahtis ainult head.
Kui selgus, et kindral ei ole enam kasutuskõlblik, siis lasti Kastan maha ja hakati otsima kedagi, kes asendaks meile kindralit. Aga ei leitud ja midagi imelikku selles ei olnud, sest teist sellist kui meie kindral ei olnud enne teda ega saa ka kunagi pärast olema. Ei jäänud siis üle midagi muud, kui kinnitada ahv kindrali auastmesse. Sest mingi kindral peab ju olema.

No ja elamegi siis uue ülemjuhatuse all. Aga tõtt öeldes ei ole mingit vahet.