Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Augustis jõuab raamatupoodi Sławomir Mrożeki "Valitud teoste" V köide. Mrożek näite- ja proosakirjanikuna on eesti lugejale tuttav, aga vestekirjanikuna täiesti tundmatu. Raamatus on paremad palad "Lühikestest kirjadest" (Vested 1974-1982) ja "Tagasipöördumise päevikust" (Vested 1996-1999). Olgu siinkohal kaks 1970. aastatel kirjutatud teksti lugejale eelmaitsmiseks.

 

Kunstniku kadedus

Ükskord ammu ilmus minu Krakowi korteri uksele noor neiu, ilmselgelt provintsist saabunult. Ta nõudis minuga kokkusaamist. “Mina olengi mina,” ütlesin. “Võimatu,” vastas tema ja kordas oma nõudmist. “Aga päriselt ka,” ütlesin.

Ta heitis pilgu minu toale (kolm korda neli meetrit), söekastile, vanade ajalehtede virnale ja uksele, mis viis teise üürniku tuppa ja mis oli sama räämas kui minu toa uks. Justkui lõplikult veendudes, et ma valetan.

“Te ei ole teie.”

Et mitte liiga pikalt jutustada: tal klappis kõik, nimi ja aadress – üksnes mitte mina. Ta hakkas nutma ja läks minema. Põhjustel, mida ma hiljem aimasin, oli minuga kohtumine (kes mina aga ei olnud) talle elutähtis. Aga ta ei tahtnud midagi öelda, midagi ilmutada.

“Patu lugu”. Aga ma nägin teda tollal tõesti esimest ja viimast korda.

Juba enne seda vahejuhtumit oli Przekrój toimetusse – ajakirja, millele tegin kaastööd ja mis tegi mind tuntuks – hakanud tulema kirju. Mitmesuguseid ja eri paigust, aga ühtemoodi sisu ja üsna sarnase käekirjaga. Koolitüdrukulik kalligraafia. “Kas mäletad, kuidas me tantsisime, ja sina laulsid mulle kõrva joobnustavat tangot?” Lõpuks panin ma sellesse samasse Przekrójsse kuulutuse, et ma peaaegu ei tantsigi, aga kõrva sisse ei laula mitte kunagi, seega peab see olema mingi eksitus. Aga midagi ei aidanud.

Pärast juhtus veel hullemaid lugusid, millest ma kirjutama ei hakka. Lõpuks tuli ilmsiks järgmine tõsiasi.

Tol ajal sõitis mööda Poolat ringi isik, kes esines minuna. Sõitis näiteks Olsztynisse, sättis end sisse ööklubis, sõi, jõi, tantsis ja laulis kõrva sisse minu tuntuse arvel. Kunstiinimene suurilmast võis alati loota, et kohalikud härrasmehed teevad talle välja ning naised võtavad teda vastu avalisüli. Eriti veel noored neiud. Lühidalt, ta tegi kõike, mida mina ei teinud.

Loomulikult olin isehakanu peale nördinud. Aga minu raev oli läbi imbunud kadedusest. Mina istun selles toakeses, kolm korda neli meetrit, vaevlen, et midagi luua, aga tema muudab minu vaeva dolce vita’ks. Hingepõhjas tahtsin olla selline nagu tema, ma olin talle kade. Tühja sest viinast ja mee moka peale määrimisest, aga tüdrukud... Et on võimalik siis nii lihtsalt... Ta näitas mulle võimalusi, mida ma kunagi ei kasutanud. Enamgi, ma teadsin, et need võimalused on minu jaoks võimatud.

Paradoksaalselt olin iseenda peale kade, justkui oleks mul toimunud isiksuse kahestumine. Ühest küljest olin nagu ülejäänud kõrvalised inimesed, kes mõtlevad tuntud kunstnikust: “Oh, küll sel on alles ilus elu, kui mina saaksin olla tema...” Jõuetu unistus. Teisest küljest olin ma ju ise see kunstnik. Jõuetu tegelikkus.

Ma aimasin juba tollal ähmaselt, ja nüüd aastate möödudes olen juba kindel, et kunstnikul ei ole, ei saagi olla mingit kasu oma kunstist – seltskondliku naudingu kategooriates. Isegi siis kui tema looming toob talle kuulsust ja raha. See on justkui reegel, mille paikapidavust on märganud minust targemad ning enam kutsutud ja seatud kui mina, näiteks Gombrowicz, Thomas Mann... Tal on, aga nii, justkui ei oleks. Kadedad võivad magada rahulikult.

Väljapaistvuse igas teises valdkonnas võib konventeerida naudinguks ilma kahjuta väljapaistvusele ja naudingule. Igal pool mujal saab püüelda raha või kuulsuse poole (kõige parem, kui nii ühe kui teise), pidades silmas hedonistlikke või materiaalseid eesmärke. Kunsti ei saa kasutada kui vahendit mingi eesmärgi jaoks. Viiekümnendate aastate algul, kui korraldati kirjanike ametisse kutsumist nagu sõjaväkke või vabrikusse, vastas üks kirjanikukandidaat küsimusele, miks ta tahab saada kirjanikuks: “Sest ma tahan osta oma eidele pesupali.” Nalja kui palju (see toimus noorte autorite koosolekul). Aga see vastus oli liigutavalt siiras. Ta oli lihtne mees, arvatavasti ei mõistnud ta, miks need intelligendid naeravad. Ta oli kuulnud, et literaadid teenivad hästi, ja tema naine vajas just pesupali, siis tuligi kuulutuse peale Kirjanike Liitu. Kui paljudel neist kirjanikest oli õigust tema üle naerda?

Miks on siis kunst kõlbmatu selleks, et kunstnik võiks selle muuta totaalseks naudinguks – kõige tarbimisega, mida ta kuulsuse ja raha eest võib saada? Võib-olla seepärast, et igaüks, kes saavutab kuulsust ja raha mõnes teises valdkonnas, opereerib alati endast väljaspool, täpsemalt oma hingest väljaspool. (Välja arvatud usujuht, kui ta pole just šarlatan.) Tänu sellele võime vahel end oma tegevusest välja lülitada ja muutuda üksnes tarbijateks. Kunstnik istub iseeneses ega saa kunagi endast väljapoole minna, isegi kui ta suundub konsumeerima. Kunagi ei saa ta seista oma kunsti nagu lehma kõrvale ja pühenduda üksnes lüpsmisele. Ja tegelikult, minnes mööda lenduvatest himudest, kiusatustest ja nõrkushetkedest, ei ole tal selleks üldse tahtmistki. Tarbimise nauding on kardinaalselt erinev kunstniku naudingust. Sel määral erinev, et isegi kui tahaks, ei saa neid segi ajada. See on täiesti teist liiki.

“Ah, kui mina oleksin Picasso!” Need, kes on nõnda õhanud, ei teadnud, ja kui oleks teadnud, siis ei võtnud arvesse, et see legendaarne miljonär ja üks meie aja kuulsamatest inimestest ei veetnud oma elu pidevas kokteiliõhtu melus, vaid aluspükste väel molberti ees. Hermeetiliselt suletult, ära lõigatud teda jumaldavatest massidest. Salongi ilmus üksnes kui nimi ja legend.

Kas võib olla ka teisiti? Et meil on nii palju näiteid, nii tihti näeme kunstnikku salongis, keset salongi, täies varustuses kunstnikku, kõigi sulgedega ehitud, just kunstnikku?

Kunstnikku... Hm...

Ei, tegelikult ei saa kunagi olla teisiti.

 

Kuidas käib moraali käsi?

Tänan küsimast, hästi, temast aina räägitakse. Dekaloogi vana ja aus moraal on endiselt kehtiv, aga mitte inimese (minu, sinu, tema) jaoks. Seni olid need põhimõtted määratud juhtima ühe indiviidi käitumist teise indiviidi suhtes, samuti indiviidi käitumist kollektiivi, pere, kogukonna ja ühiskonna suhtes. Nüüd – nagu arvatakse ja kuulutatakse – peab olema vooruslik eelkõige, kui mitte eranditult, ühiskond, aga üksikindiviid olgu moraalsest vastutusest vaba. Moraalipõhimõtted peavad siis nähtavasti suunama ühiskonna käitumist indiviidi suhtes, riigi käitumist teise riigi suhtes, ühe ühiskonnaklassi käitumist teise ühiskonnaklassi suhtes. Loomulikult ainult tugevama riigi käitumist nõrgema suhtes, selle ühiskonnaklassi, kes on parajasti võimul, selle klassi vastu, kes ei ole, nõrgemad on moraalsed – nähtavasti – juba seetõttu, et on nõrgemad, justkui automaatselt. Moraal on pigem ühesuunaline, mis tekitab kahtluse, et selle suunamise taga on need, kes parajasti on kaotamas ja kes – kui hakkavad jälle võitma – muudavad siis oma seisukohti.

Kui ühiskond ei käitu moraalselt, siis... kahjuks pole teada, milline on karistus. Hing, mis käitus halvasti, läks pärast keha surma karistuseks põrgusse. Kollektiivse hinge teooria ei ole veel välja töötatud, ehkki see puudus ei sega praktikas kedagi. Kollektiivse, aga surematu hinge põrgust või taevast, pärast kollektiivse keha surma, pole ka veel kippu ega kõppu. Ometigi kõlab kollektiivse südametunnistuse postulaat kategooriliselt, samamoodi kui individuaalse südametunnistuse likvideerimine. Sealtpeale võivad vooruslikud olla mitte mina, sina ja tema, vaid teie ja nemad. Aga meie? Meid ei mainita, sest me oleme juba asjade loomuliku käigu tulemusena vooruslikud (sest meie, need oleme ju meie), seega pole siin midagi rääkida.

Võtame näiteks varastamise. Ei varasta enam üksikisik, vaid ta allub impulsile, mis on palju tervislikum, sest ei tekita frustratsiooni, või siis tasandab ta ühiskondlikku ebavõrdsust, mis on õige. “Eraomand on vargus”, ehki sellest järeldub loogiliselt (sest kui A võrdub B-ga, siis B võrdub A-ga), et “vargus on eraomand”, varastatakse ju selleks, et varastatut endale saada. Seevastu sõnu “varastamine” ja “röövimine” kasutatakse nüüd üksnes sotsioloogilises või poliitilises publitsistikas, kuulutamaks, et mingi kollektiiv tegi või teeb midagi teise kollektiivi materiaalseks kahjuks, aga seda kuulutatakse samasuguse moraalse ja püha nördimusega, millega pöördusid kunagi jutlustajad patuste indiviidide poole ja mitte mingi sotsioloogilis-poliitilise probleemiga, vaid hinge päästmiseks.

Samad lood on ka tapmisega. Üksikindiviid enam ei tapa, vaid allub psüühilisele tingitusele või siis protesteerib (ehkki veidi käänulist teed pidi) ülekohtuse ühiskonna vastu, mis ei taganud talle head enesetunnet. Kummalgi juhul ei või rääkida indiviidi süüst, küll aga võib teisel juhtumil rääkida ühiskonna süüst.

Seevastu tapab, mõrvab, lõikab kõrisid ja valab verd – nende sõnade kogu amoraalses ja emotsionaalses tähenduses – riik, peamiselt kohustusliku väeteenistuse näol. Teatud mitteametlike kollektiivide jaoks tehakse siiski erandeid ja need, kui kihutavad kellelegi kuuli keresse, kägistavad kellegi kõrvalises keldris või lasevad paar inimest pommiga õhku – need ei tapa, vaid “likvideerivad” või “kõrvaldavad”. On mõtlemapanev, et samasugust keelt kasutati Kolmandas Reichis selliste organite nagu gestaapo, SS, Einzatzkommando, koonduslaagrite juhtide jne tegevuse määratlemiseks.

Kõigil juhtumitel, millised ka ei oleks nende tõlgendused, ei puuduta debatid kunagi ohvreid, vaid üksnes tegude toimepanijaid. Nähtavasti seepärast, et ohver ei ilmuta debati ja asja uurimise vastu vähimatki huvi. Ohver on lihtsalt igav, vaat, läks keegi mööda tänavat või siis istus kusagil ja ta tapeti ära, ongi kõik. Ei saa arutleda ohvri motiivide üle – intelligentselt, haardega, kaugeleulatuvaete järeldusetega – lihtsalt seepärast, et ohvri motiivide üle ei saa üldse arutleda. Ja seda sellel lihtsal põhjusel, et ohvril ei olnud selliseid motiive (et lasta end ära tappa). Loomulikult, tal olid motiivid, mis kisuvad hoopis teisele poole, täpsemalt, vaid üks peamine motiiv ja täiesti lihtne pealegi: ta tahtis elada ja kõik. Aga just see on diskussiooni jaoks äärmiselt igav ja viljatu.

Valetamine, petmine, need on juba pisiasjad ja pole mõtet enam üle korrata eelpool öeldut. Teatud osa maailmast meenutab juba külaplatsi, kus tuiavad indiviidid – ja nende nimi on mass –, kes ajavad vaid omakasu taga ega hooli kübetki ligimesest. Kõiki neid vaevab sügav ülekohus, mille üle valjusti nördimust avaldatakse, ülekohus, mida nad kogevad igast ilmakaarest, eelkõige aga “ühiskonna” poolt. Jutumärkides, sest kui neilt küsida, mida nad selle sõna all silmas peavad, siis oleks vastus äärmiselt ebamäärane. Üks suurekaliibriline narkokaubitseja, kui ta ühe oma kaubareisi ajal võeti piiril kinni koos kohvritäie heroiiniga, siis aastate pärast oma kodumaale naastes, juba ilma kohvrita, sest tuli otse vanglast – andis ta intervjuu. Selles intervjuus väljendas ta sügavat nördimust, et tema kodumaa valitsus, ehk siis maa, kuhu ta tahtis tuua järjekordse mürgilaadungi, ei avaldanud protesti selle teise maa vastu, kus ta kinni võeti ja kinni pandi – just tema kinnivõtmise ja vangipaneku vastu, mis rahvusvahelise õiguse kohalt oli täiesti legaalne. Tema nördimus, tema tunne, et talle on ülekohut tehtud, oli nii siiras ja nii lisandus meile veel üks ohver, keda jõhker süsteem rõhub ja lõpptulemusena veel üks individuaalse vabaduse eestvõitleja.

Ainult kuuendat käsku – “sina ei tohi abielu rikkuda” – ei saa ikka veel privaatsest sfäärist avalikku nihutada. Ühiskonda, riike ja institutsioone ei anna ikka veel süüdistada liiderdamises ja üle aisa löömises. Mis ei tähenda, et võib selles süüdistada indiviidi, sest see ei ole enam ammu patt. Ehk süüdistataks kollektiive ja ühiskonda ka kuuenda käsu rikkumises, kui see oleks kuidagimoodi võimalik. Ühiskonnal on ju arvukalt erinevaid organeid, mõned neist isegi üsna arenenud, aga ikka ei ole veel neid organeid, mis on hädavajalikud kuuenda käsu vastu patustamisel.