Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Allolevad lood tulevad Sławomir Mrożeki "Valitud teoste" (Autobiograafia. Varia) VI köitesse, mis jõuab raamatupoodidesse 2019. aasta märtsis.

Ionesco

Neid oli saalis tuhatkond, kõik habemikud. Nad meenutasid taliibe, see tähendab, meenutavad mulle taliibe täna, pärast New Yorgi kaksiktornide terrorirünnakut, kui televisioon on juba kõigile näidanud, kuidas taliibid välja näevad. Aga need tuhatkond kolmekümne aasta eest saalis olnud olid sakslased, mitte afgaanid, ehkki habemed olid neil afgaanilikult uhked, sest selline oli tollal noortemood ning need sakslased olid tollal umbes kahekümneaastased. Needsamad sakslased on täna viiekümne ligi ja nähtavasti juba kiilaspäised. Tollal aastakümnete eest oli neil seesama sünge vimm kipras kulmude all silmis, mis täna taliibidel.

Ma sõitsin Düsseldorfi draamakirjanike kohtumisele tudengitega. Meid draamakirjanikke oli kolm, vanuse ja tähtsuse järjekorras: Eugène Ionesco, mina ja noor baierlane nimega Bauer. Me jõudsime kohale ja meid pandi istuma presiidiumilaua taha. Ionesco keskel, Bauer temast vasakul ja mina paremal. Meie laud oli eeslaval ja kohe rambi taga tunglesid nemad, nende noorus ja kirglikud ideed. See oli Sturm und Drangi dekaad. Punased Brigaadid ei likvideerinud mitte üksnes Saksamaal kuklalasuga suurtööstuse, poliitika- ja rahandusmaailma tüürihoidjaid, hoope jagus ka imperialismi-fašismi väiksematele koertele ning madudele ja teistele roomajatele. “Revolutsiooni ei tehta siidkinnastes,” ütles Lenin. Ja kui anonüümsete ohvrite hulka rongides, restoranides, muuseumides ja supermarketites sattuski indiviid, kes ei olnud mingi eriline pursuide lakei, siis kanti see revolutsiooni kuludesse ega väärinud sentimente. Muuseas polnudki mingeid indiviide, luges üksnes kogu inimkonna õnn. Need üksikud, kes masside nimel tapsid vereimejaid oma kätega, ei nimetanud iseendid indiviidideks, üksnes Ajaloo Vaimu valitud tööriistaks, ja kõik ülejäänud olid vaid pärmitaignaks, mida see vägev Vaim segas siis ajaloolise ja dialektilise materialismi vääramatute reeglite järgi. Küpsetis pidi valmis saama teisel etapil, siis kui taigen on juba piisavalt läbi segatud. See oli oma eeldustelt üsna meelevaldne teooria ja alles siis, kui seda ellu viidi, selgus, et see on ka kuritegelik ja hullumeelne. Aga samal ajal justkui üllas ja detailides muljetavaldavalt ühtne, loogiline ja ratsionaalne. Seega kogu see tudengite mass, ehk siis juba definitsiooni järgi intelligents, imetles terroriste, ja mida vähem oli neil julgust terroriste jäljendada, see tähendab tapatööd oma kätega teha, seda tulisemalt kuulutasid, et on nende poolel või siis vähemalt samal arvamusel mis nemadki.

Ionesco kutsuti välja esimesena, mis kahtlemata kõditas tema eneseuhkust, aga sai talle ka hukatuseks, ja mind päästis, milles veendusime mõne hetke pärast. Ionescol oli tollal vanust juba üle kuuekümne. Ta oli klassik, epohhi looja, aga epohh oli parajasti muutunud. Tema poolt teatrisse toodud sürrealism oli kaotanud uudsuse võlu, selle olid televisioon ja reklaam juba endale kahmanud, see oli nüüd igapäevane ega üllatanud enam kedagi. Teater oli aga muutunud “kaasavaks”, “demaskeerivaks”, süüdistavaks ja didaktiliseks, ühesuunaliselt ideoloogiliseks. Ja samal ajal oli muutunud ka Ionesco ise. Ta ei kirjutanud enam lühikesi ja muretuid šedöövreid nagu 1950. aastatel, vaid – kas oli neist juba tüdinud või siis tahtis uue teatriga vähemalt vormiliselt kaasas käia – moraliseerivaid ja “filosoofilisi”, lohisevalt pikki näidendeid – lõpptulemusena igavaid ja ilmetuid, sest neis ei olnud ei jumalikku sädet ega marksistlikku leeki. Enamgi, avaldades 1967. aastal Journal en miettes (“Märkmekilde”), tunnistas ta selles otsesõnu oma kangekaelset viha. Ta oli parandamatu metafüüsiline pessimist. Need, kes tundsid teda isiklikult, teadsid tema depressioonidest, painavast surmahirmust ja edenevast alkoholismist.

“Mis kasu on töölisklassil sinu kirjutamisest?” – see oli nende esimene küsimus. Vastavalt revolutsioonilisele etiketile pöördusid nad kõigi poole sinatades, seega siis ka Ionesco poole. Ionesco, ikka veel mõistmata, et on langenud lõksu, hakkas neile jagama seletusi kunsti rolli kohta, mis – olemata küll mitte nii tähtis kui poliitika – aitab lihtsaid inimesi, tuues nende ellu vaheldust. Ja mulle meenusid laulud (nii sõnad kui muusika), mida Poolas kirjutati 1950. aastate algul sotsialistliku realismi laineharjal – sellest, et “tilisevad taevasinised trammid” ja “töölised laulavad pärast päevatööd”. Aga Ionesco vastus ei rahuldanud neid. Mind samuti mitte. Samal ajal valas kolleeg Bauer endale esimese klaasi viskit. Juba alustatud pudeli oli ta toonud endaga kaasa.

See oli ülekuulamine. Ionescol vedas, et ülekuulajaid oli tuhat, ja igaüks tahtis teistest innukam olla. Seega nad hoopis segasid üksteist, ei kuulanud mitte niivõrd ülekuulatavat, kui iseennast, igaüks muretses, et teised ikka hindaks tema revolutsioonilist eruditsiooni. Mina hindasin, sest ma olin juba tuttav Ždanovi ja Sokorski kõnedega. Miks Ionesco nõustus selle kohtumisega? Ma ei tea ja ma ei riski ka oletusi välja pakkuda. Ma võin üksnes öelda, milliseid tundeid ta minus äratas, nimelt haletsust, kaastunnet ja kahjuks ka piskut põlgust. Siin oli inimene, kes oli olnud mulle eeskujuks, keda ma olin imetlenud ja austanud, minust terve põlvkonna vanem, see inimene oli nüüd alandatud ja lisaks veel ise ennast alandamas. Ma nägin tema alati kurba klouninägu, nüüd hirmunud klouni higist nägu, millel trampis tavaline inimlik hirm. Mida ta kartis, mida oli tal kaotada? See ei ole minu määrata. Ja mul muuseas ei olnudki enam aega midagi määrata, sest kui nad on temaga lõpetanud, siis asuvad minu kallale, seega eelistasin ma end pigem selleks ette valmistada. Kuidas käituda, kuidas leida olukorrast väljapääs? Ja mulle tulid appi kogemused, mitte minu enda omad, vaid Lubjanka endiste vangide kogemused, nende kogemused, keda kuulas üle NKVD, aga kes jäid ellu. Nende arvamuse kohaselt tabas kõige hullem saatus ja kõige pikem karistus kaasajooksikuid, ehk siis neid, kes “tahtsid kõige paremat”, olid Parteiga nõus ja üksnes üürikeseks eksisid mingis pisiasjas ja seepärast lootsid leebele kohtlemisele. Neid piinati uurimise ajal lõputult. Aga kes kohe kuulutas, et on vaenlane ja fašist, sellega oli rahu, sest asi oli selge, polnud enam millestki rääkida. Kiiresti sai ta surmaotsuse või mingi muu karistuse ja asi klaar. Kui siis Ionesco naasis kongi ja saabus minu kord, siis oli mul juba plaan valmis. Ma seisin oma timukate ette ja kui kuulsin küsimust “Miks sa kirjutad?”, hingasin sügavalt sisse, lugesin kümneni ja ütlesin väga valjusti ja selgelt: “Raha pärast.”

Saalis võttis maad hauavaikus ja arvasin, et olin neid jalust rabanud. Aga nende pilgud ei olnud kinni minus, nad vaatasid kuhugi minu selja taha. Ma pöörasin pead ja nägin, et lavasügavuses, seljaga minu ja taliibide poole, seisis minu kolleeg Bauer ja kusi vastu seina.


Jaanalind

“Pea meeles, pojake,” õpetas jaanalinnuema poega, “et sa ei peidaks pead liiva alla. See ei ole mingi lahendus. Ma tean, et meil, jaanalindudel, on selleks loomulik kalduvus ning et ikka ja jälle kipume me seda tegema. Eriti kui oleme raskes olukorras, millega me ei taha silmitsi seista. Ma ei ütlegi, et sa peaksid kangelaseks hakkama. Meie, jaanalinnud, ei ole eriti võitluseks loodud, aga vaenlasi on meil palju. Seega kiusatus, et peita pea liiva alla ja teeselda, et midagi ei toimu, on üsna tugev. Aga kui sa sellele kiusatusele järele annad, siis on pea küll turvaliselt liiva all, kuid sinu keha jääb kaitsetuks ja vaenlane teeb sellega, mida ise tahab. Seepärast seisa oma kiusatusele vastu ja kui tunned, et olukord on ohtlik – siis põgene. Meie, jaanalinnud, oleme põgenemiseks kui loodud. Sul on pikad tugevad jalad ja keegi ei jõua sulle järele.” Jaanalind tänas ema nõuande eest ja läks laia maailma.

Jaanalind elas veidi ja tundis järsku, et olukord muutub kuidagi ebamääraseks. Pidades meeles ema nõu, tõstis ta juba ühe jala, et punuma pista, aga pea läks kuidagi iseenesest liiva alla ja olukord kadus tema silmist. Justkui seda ei oleks olnudki.

Ta hoidis pead liiva all ja tundis, et tema tagumikku silitatakse.

“Ema liialdas nende vaenlastega. Midagi ohtlikku ei toimu, vastupidi – see on üsna meeldiv.”

Ta hoidis siis pead liivas ja hoidis, tema tagumikku muudkui silitati ja silitati, kuni tal jäi õhku väheks ja nii ta lämbuski.