Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Katkendeid:

1937. aasta septembris läksin kooli. See oli minu elus tähtis sündmus ja – nagu hindan nüüd aastate möödudes – see mõjutas minu elukutse valikut. Minust sai kirjanik. Kool algas süütult, aga kavalalt – mängu kaudu. Paarkümmend aastat tagasi suhtuti lastesse teistmoodi. Minu puhul on oluline küll vaid see, kuidas meid koheldi Lubomirski tänaval olevas Püha Nikolause poistekoolis. Sel ajal ei osanud ma veel eristada teesklemist tõest. Minu esimeses koolitunnis tervitati mind ülevoolava südamlikkusega. Meile jagati mõmmikuid ja teisi mänguasju ning lubati nendega isu täis mängida. Ma olin oodanud pigem üle jõu käivaid ülesandeid ja see üllatus tegi mulle ja minu seitsmeaastastele klassikaaslastele suurt rõõmu. Mängu ja muretuse õhkkonnas veetsime selle esimese tunni, samal ajal kui muretsevad emad ootasid meid koridoris. Pole midagi imelikku, et kui tund lõppes ja läksime kodudesse laiali, siis rääkisime koolist suure vaimustusega. Järgmisel päeval läksin entusiastlikult kooli, aga siis selgus, et mõmmikud ja teised mänguasjad on kadunud. Ja enam me neid ei näinud. Need olid mõeldud peibutusena. Paljastus tõde, et koolis oli kõige tähtsam asi kirjutamise ja lugemise õppimine. Sellest päevast kuni tänaseni olen aina eelistanud tõde teesklemisele.

---

Ma olin palju kordi loomade tapmise tunnistajaks. Et ma olin osaliselt maalaps, siis oli see möödapääsmatu. Vanaisa Ignacy tappis küüliku köögi kõrvalruumis ning veel kaua pärast pühadepuljongit ja heledat küülikupraadi kuivas verine karusnahk laiali tõmmatult raamil. Kanadel võeti pea maha möödaminnes, nii-öelda käigu pealt. Võeti selline õuest kinni, kui see laisalt kaagutas ja siblis, pandi kohe pakule ja kirvega koksti pea maha. Kui mul kästi tulehakatiseks kuivi oksi raiuda, siis kasutasin sama kirvest, veri oli juba paku sisse imbunud. Seatapp oli dramaatiline, sest siga oli suur ja protesteeris. Koer ulus veel enne, kui asja kallale asuti, räägitakse, et koer tajub surma ette. Kord, kui seal õnnestus laudast aeda pageda, siis toimus tagaajamine, seale jõudis järele lihunik Filek ja põrutas talle kirvesilmaga vastu kolu, nii et ma kuulsin pealuu raginat. Alles seejärel kasutas Filek oma pikka ja peenikest nuga, millega oli harjunud neil südant läbi torkama. Ometi, mida ma ka ei kogenud, ei ole vaja mõelda, et ma sain sellest trauma. Rõõmuga lasin hea maitsta küüliku- ja kanapuljongil, veelgi rõõmsamalt mugisin sinki.

---

Ühtäkki köitis mind religioon ja minust sai usklik. Võib-olla oli see üks küpsemise etappe? Aga küpsemiseks oli veel varavõitu. Ma olin väga lapsik. Aga võib-olla võttis ksjondsist usuõpetaja meid korralikult ette ja liialdas patukahetsusega? Ta oli väga nõudlik, kui asi oli miljonis Jumalaema palves, mida patukahetsuseks lausuti. Ta oli ka väga pedantne meie pattude jahtimisel, mis – tänasest vaatepunktist – olid tegelikult täiesti süütud. Me käisime juba pihil ja meile ei olnud võõras see pihtimise põrgupiin, sõltumata sellest, kas me olime kuidagi süüdi või mitte. Ma mäletan lubadusi, et see on viimane kord, kui ma valetan, kui ma ei pea sõna, kui ma unustan... Korralik ja põhjalik neurasteeniakool.

---

Kahekümneaastasena olin valmis omaks võtma igat ideoloogilist ettepanekut, sellele suhu vaatamata, peaasi, et see oleks olnud revolutsiooniline. Ja seda seepärast, et ma olin juba valmis omaenda privaatseks revolutsiooniks. Poliitikameistrid teadsid seda suurepäraselt. Noorusega manipuleerimine oli nende jaoks rutiin. Ja nõnda nad laulsid mulle, romantiliste lüürahelide saatel: “Tule meiega, noormees. See, mida sulle pakume, on just see, mida sa vajad. Sina ja meie tahame sama asja, meievaheline erinevus on üksnes selles, et meie teame täpselt, mida sina vajad. Jah, see maailm on mäda ning koos teeme sellele lõpu, aga pärast ehitame uue.” Mul oli niigi õnne, et ma ei sündinud Saksamaal, näiteks 1913. aastal. Siis oleks minust saanud hitlerlane, sest värbamistehnika oli samasugune. Aga miks õnn, kui ei olnud põhimõttelist vahet natsismil ja kommunismil? [...] Ma oleksin sattunud sõtta Saksa poolel, ja mul, juba täiskasvanul, oleks olnud võimalus teha palju hullemaid asju, kui ma tegin kommunistliku tattninana 1950. aastal.

---

Minu stalinlikku või ka poststalinlikku ajajärku jäi antiimperialistlik rändnäitus. Ma ei mäleta enam, kas see oli aastal 1952 või 1953. Esimese aasta poolt räägib idiootlik kartulimardikate lugu, mida näitusel ka eksponeeriti. Süü aeti Ameerika Ühendriikide kaela. Nimelt olevat Korea sõja ajal käinud Ameerika lennuvägi Poolas kartulimardikaid alla puistamas. Töökollektiivide erimeeskonnad sõitsid meil igal pühapäeval põldudele kahjurit otsima. Ameerika lennuvägi olevat tegutsenud öösiti, eriti Poola läänealadel, mis sõja järel võeti Saksamaa küljest. Mida tegid öösiti meie kangelaslik õhukaitse ja meie kangelaslikud hävituslendurid – seda ma ei tea. Inimeste lollitamine propaganda poolt ületas isegi nende samade inimeste rumaluse. Kartulimardikate kõrval olid näitusel kõik tollased antiimperialistlikud motiivid. Neegrite rõhumine, koloniaalne rõhumine, töölisklassi närune elu, ühiskonna mandumine, moraalne allakäik. Ma käisin näituse läbi segaste, tüüpiliselt sotsialistlike tunnetega. Ma siiski kahtlustan, et teisi valdasid pigem rõõmsad tunded. Sotsialistliku ajakirjanduse vahkvihast hoolimata, mis kirjeldas kokakoolat kui “tüüpiliselt imperialistlikku toodet, mille sihiks on ühiskonna mürgitamine”, hakkas selle joogi kuulsus isegi meieni jõudma. Ja tunglemine näituse selles sektoris oli määratu. Igaüks, kes oli lugenud loosungit “ühiskonna mürgitamisest”, tahtis kas või hetkeks tunda selle mürgituse õndsust. Ja igaüks nautis vaikides, sest näitusekülastajaid pidasid valvsasti silmas erariietes julgeolekumiilitsad. See näituse osa, kus olid fotod, mis kujutasid “töölisklassi närust elu” ja “moraalset allakäiku”, oli ehk veidi vähem populaarne, aga tunglemist oli ka seal. Ma lahkusin näituselt hingekosutust saanuna, aga siiski vastuoluliste tunnete vallas. N-ö ametlikult olin ma rahul, et sotsialism muudkui tugevneb – nii nagu peabki, aga hinges rõõmustasin, et maailmas on veel lootust.

---

Meid viidi tema juurde bussiga. Henry Kissinger ei elanud Harvardis, vaid sellest veidi kaugemal, majas, mis oli palju imponeerivam kui need, millega olime Massachusettsi osariigis harjunud. Kokteiliõhtu algas ja mina asusin alkoholi abil “pinget kruvima”. Ma läksin sellega liiale ja tulemus oli haletsusväärne. Ma solvusin kogu maailma peale, ehkki ma ei mäleta enam, mis põhjustel. Varsti, hüvasti jätmata ei külaliste ega ka mitte peremehe ja tema abikaasaga, asusin tasahilju tagasiteele – jalgsi. Ma hindasin end üle ja eksisin ära. See oli košmaar. Poolpurjus, läksin mööda rikkaid linnaosi ega kohanud ühtki hingelist, hoolimata sellest, et oli pärastlõuna. Pole siis ime, et keegi helistas politseisse. Ma lisan, et see oli veel enne hipiliikumisega kaasnenud revolutsioonilisi muutusi kommetes, ajal, kui selline vaatepilt oli skandaalne.

---

Esimest korda käisin külas Czesław Miłoszil. Zbigniew Herbert, keda tundsin juba Poolast, leppis temaga kohtumise kokku ja võttis mind kaasa. Me sõitsime Pariisist linnalähedase rongiga Montrouge’i ja seal ootas Miłosz meid juba ees. Me jõime veini, ja nii palju, et varsti ei saanud me enam aru, mis meiega toimub. Seepärast ma ka ei mäleta, kas Miłoszi tollane naine solvus tema peale või mitte, ma ei mäleta, kas me jõime veini ainult jaama puhvetis või läksime ka Miłoszi juurde koju. Ja eelkõige ei mäleta ma midagi meie diskussioonist.