Gustaw Herling-Grudziński "Teine maailm" (21/09/2019)

Oktoobri algul tuleb trükist Gustaw Herling-Grudziński "Teine maailm. Sovetivangi märkmeid". Allpool üks katkend teosest.

Paari pidupäeva jooksul kuulas vähemalt pool meie barakki kõrvad kikkis ja ilma vähimagi tüdimuse märgita 42. brigaadi soomlase Rusto Karineni jutustust tema põgenemiskatsest 1940. aasta talvel. Karinen tuli Venemaale illegaalselt piiri ületades 1933. aastal. Kvalifitseeritud metallitöölisena sai ta kohe elukoha ja tasuva töö Leningradis (seal õppis ta ka üsna hästi vene keelt rääkima) – kuni Kirovi tapmisele järgnenud vahistamislaineni. Teda süüdistati atendaadi korraldajatele salajaste juhiste edasitoimetamises Soomest. Oleks raske välja mõelda absurdsemat süüdistust, kuna uurimine Kirovi tapmise asjus – ehkki sellega kaasnes arreteerimiste laine ja ehkki seda peavad mõningad sovetiprobleemide uurijad 1936.–1937. aasta Suure Terrori tegelikuks allikaks – ei toonud kaasa avalikku kohtuistungit ja on tõsine põhjus oletada, et Leningradi tudeng Nikolajev lasi Kirovi maha puhtisiklikel põhjustel. Karinen, intelligentne oskustööline, kel oli suur lugemus ja elukogemus, mõistis pärast paar kuud kestnud katkematuid öiseid ülekuulamisi, et nõukogude uurimismeetodi eesmärgiks ei ole mitte niivõrd tõe teadasaamine, kui süüdistatava jaoks võimalikult sobiva valesüüdistuse leidmine. Karinen nõustus siis esinema välismaise terroriorganisatsiooni saadikuna tingimusel, et temalt ei nõuta täpsemaid andmeid käsuandjate kohta Helsingis ja kontaktisikute kohta Leningradis. Tema ülestunnistus kinnitas siis süüdistusakti, mainimata mingeid üksikasju – Karinen teatas ka, et ta ei täitnud talle usaldatud ülesannet. Hoolimata oma intelligentsest arutluskäigust tegi soome kommunist just selles pisidetailis valearvestuse. Mis tema jaoks oli kompromislik väljamõeldis, et vältida tarbetuid kannatusi situatsioonis, kui ei olnud enam mõtet unistada vabastamisest, sai peatselt uurija jaoks raskustega välja pigistatud tõekilluks ja edasiste uurimiste lähtepunktiks. Ent nüüd ei nõustunud Karinen astuma poolt sammugi edasi, enamgi – ta hakkas eitama oma varasemaid ülestunnistusi. 1936. aasta jaanuaris oli ta kolm nädalat surmamõistetute kongis, veebruaris loeti talle ootamatult ette tagaselja langetatud kohtuotsus – kümme aastat laagrit. Kotlase laagrist saadeti Karinen Jertševosse 1939. aasta keskel.

Tema põgenemiskatse Talvesõja ajal oli vangide hulgas legendiks. Iga vang “kavandab” – kui tema tervis ja enesetunne on parajasti veidi paremad – põgenemist laagrist ja püüab sellesse kaasa haarata ka oma lähemaid saatusekaaslasi. Rohkem on neis “plaanides” naiivset enesepettust või illusoorse lootuse otsimist kui tõelisi võimalusi ja ettevalmistusi. Eriti meie, poolakatest vangide hulgas, olid põgenemisplaanid erakordselt populaarsed. Lisaks laagrirutiinile vaevas meid ka sunnitud tegevusetus, mõte sellest, et kusagil kaugel, poolakate jaoks eksootiliste nimedega rinnetel käis edasi sõda. Väga tihti kogunesime ühte barakki, et usaldusväärses kitsas ringis läbi arutada põgenemise üksikasju, tõime kaasa töö juurest leitud metallitükke, vanu karpe ja klaasikilde, millest oleks võinud kokku panna primitiivse kompassi, jagasime kuuldud uudiseid ümbruskonna, vahemaade, ilmastikuolude ja geograafiliste erijoonte kohta – ning kunagi ei häirinud meid teadmine, et oleme nagu tinasõduritega mängivad poisikesed. Me tajusime küll kõik oma ettevõtmise naeruväärsust, aga meil ei olnud julgust seda avalikult tunnistada. Fiktsiooni kuningriigis, millesse tõid meid läänest sajad kaubarongid, oli omaenda fiktsiooni külge klammerdumises midagi kosutavat. Lõppude lõpuks, kui kuulumine olematusse terroriorganisatsiooni võib olla kuritegu, mida karistatakse kümneaastase vangistusega, siis miks ei võiks viilitud nael olla kompassinõelaks, lauajupp suusaks, joonte ja punktidega kaetud paberitükk maakaardiks? Ma mäletan isegi ratsaväe kaadriallohvitseri Białystokist, kes laagris möllava nälja ajal leidis endas piisavalt tahet, et iga päev lõigata leivaportsust õhuke viil ja kui ta oli selle ahju kohal ära kuivatanud, siis pista see kotikesse, mis oli barakis vaid temale teada peidukohas. Kui me mõne aasta pärast kohtusime Poola armees Iraagi kõrbes ja meenutasime napsuklaasi taga vanglaaega, nöökasin sõbralikult tema “põgenemisplaani”. “Siin ei ole midagi naerda,” ütles ta tõsiselt, “ma suutsin laagris ellu jääda üksnes tänu põgenemislootusele, ma jäin “laibakuuris” ellu tänu säästetud leivale. Inimene ei saa elada, kui ta ei tea, milleks ta elab.”

Meie soome seltsimehe jutustus ei olnud eriti õpetlik, kui asi oli tehnilistes detailides, aga me kuulasime seda alati hinge kinni pidades, justkui ammutades sellest meeleheitlikust sammust jõudu edasiseks võitluseks ellujäämise eest. Barakinurgas, kus ta oma lugu rääkis, ülemisel lavatsil jalad rippu istudes, valitses hauavaikus, mida katkestasid üksnes sündmustest ette ruttavad kärsitud küsimused ja hüüded. See jutustus oli meile pähe kulunud, aga sellest hoolimata kuulasime seda väsimatu uudishimuga. Karinen rääkis aeglaselt, soravas vene keeles vaevutajutava võõramaise aktsendiga, žestikuleeris elavalt ja iga paari minuti tagant katkestades, et rüübata lonks männiokkaleotist. Tema väikesed paistes silmad näisid veel vaatavat lumise Arhangelski taiga poole, kus toimus tema üksildane rännak.

Ta otsustas põgeneda, kui Vene-Soome sõda muutus kiirest relvastatud ekspeditsioonist venivaks positsioonisõjaks. Ta ei osanud täpselt öelda, mis teda tagant tõukas, kas mingi patriootlik ürginstinkt või lootus, et sõjategevuse tõttu ei ole Venemaa poolt muidu karmilt valvatud piir enam nii läbipääsmatu. Ta tundis ju piiriäärseid alasid ajast, kui ta kunagi liikus läbi nende oma valitud kodumaale – ta plaanis rännata päeval läbi metsade, ööbida teele jäävate külade läheduses, nii mitusada kilomeetrit Valge mere ja Onega järve lõunakalda vahel, et pääseda Laadoga järve põhjakaldale, mis viib peaaegu otsejoones Soome piirini. Metsabrigaadis, kus ta tollal töötas, teadsid tema plaanist üksnes neli vangi. Ta asus teele lõunapausi ajal, keegi ei märganud tema lahkumist peale lähimate kaaslaste. Kui konvoeerija märkab tema puudumist alles õhtul, siis kui brigaad on laagrisse marssimiseks üles rivistatud, saab ta viietunnise edumaa, mille jooksul jõuab töökohast vähemalt viie kilomeetri, aga laagrist üheteistkümne kilomeetri kaugusele. Ta pani end sel päeval soojalt riidesse – vangi vatipükste ja -jaki alla pani kogu pesu, mis tal oli, ning vabadusest kaasas olnud rõivad, milles plaanis end näidata teele jäävates külades. Kotis oli tal paarkümmend kuivikut, tükike soolapekki, mille oli talle ohverdanud kaasvang, pudel taimeõli, mille ta oli ostnud tsiviilametnikult saapapaari eest, ning mõned sibulad; taskus oli tal paarsada rubla, mille päritolu ta meile kunagi ei avaldanud, ja kolm toosi tikke. Kompassi asemel oli tal sügav veendumus, et tuleb aina minna lääne suunas – hommikul seljaga ja õhtu eel näoga päikese poole.

Esimesed paar tundi astus ta kiirelt ega peatunud isegi mitte janu kustutamiseks, kahmas lihtsalt puudelt lund ja niisutas sellega huuli. Õhtu eel kuulis ta kaugeid ja summutatud püssipauke. Ta aimas, et konvoeerija tulistas häire andmiseks, aga talle ei tundunud eriti tõenäoline, et seda oleks laagris kuuldud. Tal oli siis ees veel terve öö, tagaajamine ei hakka ju enne hommikut. Ent pimeduses kaotas ta suunataju ja kaevas seepärast endale madalasse lohku lume sisse inimesesuuruse augu, kattis selle tihedalt okstega ja istus seal kägaras terve öö. Augu põhja, oma jalgade juurde, tegi ta väikese lõkke, mida ta siis kord hõõgvele puhus kogu kopsude jõuga, kord kattis seda külmunud kätega. Ta ei maganud, aga ei olnud ka täiesti ärkvel. Talv oli sel aastal karm ja pakaseline; ta tõmbas torkivate sõõmudena õhku kopsudesse, paks lumi külgedel, okstest katus, vaikselt hingitsev lõke, mitmekihiline rõivastus ja omaenda hingeõhk tagasid talle eluspüsimiseks vajaliku soojuse. Ja ehkki ta oli vabaduses esimest korda pärast viit aastat, ei tundnud ta selle maitset – peitu pugenud, pingul, kuulatamas valvsalt metsa saladuslikku kohinat. Talle tundus, et ta näeb und, kui ta ettevaatliku liigutusega tõmbas lahti lume külge külmunud selja, ja hetketi palavikuliselt tukastades, ärkas omaenda karjatuse peale, justkui oleks keeranud küljelt küljele kõval lavatsil. Mitu korda tõusis ta veidi oma kohalt, et sirutada konte ja külmunud käsi vastu keha klohmida. Ühel hetkel – juba koidu eel – tundus talle, et kuuleb koerte haukumist ja mingeid hääli. Tema keha tõmbus pingule justkui hüppeks valmistudes, aga kõik jäi vaikseks. Ümberringi oli öö – läbitungimatu, tihe, jäine ja vaenulik – piiritu ja pääseteeta öö. Puuokselt pudenes lund, mis vastu maad langedes kõlas tagaajamismüdinana. Ta tundis end läbilõikavalt üksikuna ja hetke vältel mõtles tagasipöördumisest.

Koidu ajal ronis ta oma varjupaigast välja, ootas, et valgeneks sel määral, et võiks juba aimata, kust päike tõuseb, ja hakata siis liikuma sellele vastassuunas. Ta liikus aeglaselt, kondid valutasid, keha soojenes üles vaevaliselt, ta tundis vaheldumisi palavikku ja nälga. Alles keskpäeva paiku võttis ta välja esimese kuiviku, valas sellele taimeõli ja lõikas väikese taskunoaga tüki soolapekki – see oli päevanorm, mille ta oli endale enne põgenemist kindlaks määranud ja nii pidi talle varudest jaguma kolmekümneks päevaks. Päev oli ilus, päike, ehkki pakasest roosakasvalge, näis äratavat looduse elule. Ta läks nüüd reipamalt, hingas täie rinnaga, pilk kinni paksu lumekatte all olevates rohelistes okstes. Ta möödus lagendikest, kus määratu suured arhangelski kuused, mille olid põhjamaised tormid maha murdnud, turritasid harali ja jäätunud poriga kaetud juurtega taeva poole, justkui maasügavusest oleksid välja torgatud surnud käed, millelt on kraabitud maha mädanenud liha. Pika tokiga kontrollis ta maad enda ees, et vältida auke ja püünisraudu. Iga tunni tagant jäi ta seisma ja kuulatas tähelepanelikult, aga tagaajajatest ei olnud veel märkigi. Paistis sedamoodi, et koerad olid eksinud jälgedelt; vildid ei jätnud kiirel kõnnil kuivale ja peenele lumele mingit jälge.

Sel õhtul astus tema südamesse lootus ja kui ta oli lume sisse uue varjupaiga kaevanud, siis süütas ta selles veidi suurema lõkke kui möödunud ööl. Esimest korda ka, kesköö paiku, vajus ta närvilisse unne ja ärkas alles koidu ajal. Tema plaan oli läheneda inimasustusele alles pärast nädala kestnud retke, laagrist vähemalt saja kilomeetri kaugusel. Neljandal õhtul, kui ta oli nagu tavaliselt kaevanud endale varjupaiga ja sellele oksad peale pannud, märkas ta silmapiiril kuma ja seejärel prožektori kiirtevihku, mis tõusis hetkeks taevasse. Ta tardus hirmunult: see tähendas, et kusagil läheduses oli vangilaager. Sel ööl ei süüdanud ta üldse lõket ja pidi peaaegu surnuks külmuma, istudes lumes, vatijope üle pea tõmmatud, käelabad käistesse tõmmatud ja jalad toetumas okstele. Hommikul tõusis ta viimaste jõuraasudega oma lumisest tugitoolist, ta suutis vaevu end sirutada ja hakkas aeglaselt lumega hõõruma külmunud kehaosi. Ta asus teele veidi hiljem, rõõmustades, et möödub ühest viimasest Kargopoli laagri osakonnast – ehk Njandomast? –, mis oli Jertševost paarikümne kilomeetri kaugusel. Ta ei suutnud tagasi tõrjuda rahutust ja hoolimata oma päikese järgi paika pandud sihist, võttis suuna loodesse, kaugemale kohast, kus oli eelmisel ööl näinud prožektorikiiri. Ta läks aina aeglasemalt, komistades ja kukkudes, kugistas raskustega oma päevanormi, tõstis vastu hõõguvat laupa lund. Ta oli lähedal murdumisele ja ehkki ta ei mäletanud seda selgelt, tundus talle, et kuigi ta ei nutnud, voolavad tema silmadest pisarad. Ümberringi oli vaikus, iga tema samm kõmises ja kajas tagantjärele veel lõputult. Ta tundis oma üksinduse ees järsku nii suurt hirmu, et hakkas iseendaga pärast kuut aastat rääkima soome keeles. Peatselt nappis tal selleks monoloogiks teemasid ja sõnu, nii kordaski ta siis veel kaugemaid ja veel kauem kasutamata sõnu – lapsepõlvest meelde jäänud palvesõnu.

Õhtul, kui ta oli veendunud, et silmapiiril ei paista kuma, süütas ta jälle suurema lõkke ja magas kogu öö, ärgates lõkke kustudes. Ta virgus kummalise kahestumistundega: ta oli ja ei olnud tema ise, ta mäletas, et oli põgenenud, ja samas tundus talle, et ta läheb tööle, ta tajus, et on palavikus ja et kogu keha on kui tundetu puunott, ta teadis, mida ta peab tegema, ja samal ajal läks aina edasi nagu kuutõbine. Üks oli kindel: ta unustas sel päeval täiesti suunda jälgida, ta läks lihtsalt edasi. Pärastlõunal istus ta puu alla ja jäi silmapilkselt magama. Ta ärkas öösel, ääretu hirmu vallas; ta hüüdis valjusti – talle tundus, et ta kuuleb vastust. Ta kargas püsti ja hakkas jooksma, aga pärast paari sammu kukkus silmili lumme ning lebas nõnda pikema hetke. Seejärel tõusis ta vaevaliselt ja püüdis oma mõtteid korrastada – vaid üks mõte tagus järeleandmatult peas: et ta peab iga hinna eest lõkke süütama. See oli tema pagemise kuues päev. Lõkke juures soojenes ta pisut üles ja võttis vastu otsuse leida koidu ajal mingi inimasustus, et puhata ja haigusest terveneda. Hommikul sõi ta ühe kuiviku ja tüki pekki ning asus uuesti teele, jällegi suunast hoolimata. Hilisel pärastlõunal nägi ta kaugel metsa taga paari suitsusammast. Ta läks järjest kiiremini, järjest kärsitumalt, aga alles õhtu eel nägi ta lagendiku serval paari tulukest. Võtmata seljast vanglarõivaid, astus ta sisse esimesse tarre. Ja siin, ahjuäärsel pingil, kaotas ta teadvuse.

Küla, kuhu Karinen oli seitsmepäevase ekslemisega jõudnud, asus Jertševo laagrist umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusel. Talumehed viisid ta Jertševosse, ja seal pandi ta isolaatorisse, kus teadvusetut Karineni peksti nõnda, et ta vaakus hospitalis kolm kuud elu ja surma vahel, seejärel oli ta veel kaks kuud hospitalis kosumas. Räägiti, et Samsonov polnudki tagaajajaid välja saatnud, teades, et Karinen kas hukkub metsas või tuleb ise laagrisse tagasi. Ja tegelikult tuligi. “Laagrist ei ole võimalik põgeneda, sõbrad,” lõpetas Karinen alati oma jutustuse, “vabadus ei ole meie jaoks. Me oleme laagri külge aheldatud kogu eluks, ehkki me ei kanna ahelaid. Me võime proovida, ekselda, aga lõpuks tuleme tagasi. Selline on saatus. Neetud saatus.” “Ära kurvasta, Rusto Petrovitš,” lohutasid teda vangid, “see tasus ära. Sa olid nädala vabaduses ja viis kuud hospitalis.” “See on tõsi,” vastas Karinen nukralt, “aga põgeneda pole võimalik. Siin on meie elu, veljed, ja siin on наша гибель. Kui isegi vabadus on meie vastu, siis kuidas siit põgeneda?”

“Lähme magama,” ütlesid vangid, üksteisele tuimalt otsa vaadates, “puhkepäev saab läbi. Завтра опять на работу.”

Ja hetke pärast liikusid sosinal, justkui paroolina ringi need läbilõikavad sõnad, mille kohutavust ei mõista keegi, kes ei ole olnud sovettide sunnitöölaagris: “Завтра опять на работу.”

Uudise pilt

Foto vanglatoimikust