Nobeli laureaadi kriminaalromaan eesti keeles (15/02/2020)

Olga Tokarczuki "Aja oma atra läbi koolnute kontide" on kõige muu kõrval ka kriminaalromaan, seal on mõrvad ja on uurimine ja lõpuks selgub ka nende tegude toimepanija. Aga Olga romaan on lisaks sellele - või tegelikult eelkõige - lihtsalt hea kirjandus. Allpool väike katkend romaanist.

Kevad algab mais ja selle kuulutajaks on tahtmatult Hambaarst, kes tassib maja ette oma antiikse hambapuurimisaparatuuri ja sama antiikse patsienditooli. Ta lööb need üks-kaks harjaga puhtaks, pühib ämblikuvõrgud ja heinakõrred – mõlemad riistapuud talvitusid laudas, kust neid võeti talvekuudel välja vaid paar korda, kui selleks tekkis äkiline vajadus. Talvel Hambaarst pigem ei tööta; talvel ei anna siin miskit ära teha, inimesed kaotavad huvi oma tervise vastu, peale selle on talvel pime, aga Hambaarsti silmanägemine on kehv. Ta vajab head valgust, mai- ja juunivalgust, et päike paistaks otse patsiendi suhu, metsatööliste ja vuntsidega meeste suhu, kes kogu päeva passivad külas silla peal ja keda kutsutakse seepärast Sillabrigaadiks.
Kui aprillipori oli juba kuivanud, hakkasin ma järjest pikemaid jalutuskäike tegema – oma ringkäigu ettekäändel. Ma põikasin sel aastaajal meeleldi Achthozjasse, pisikesse külakesse kohe kivimurru kõrval, kus elas Hambaarst. Ja nii nagu igal aastal, sattusin nüüdki hämmastavale vaatepildile – erkrohelisel rohul, helesinise taevaplaadi all, oli valge kriimuline hambaarstitool ning selle peal oli, nagu alati, keegi pikali, suu pärani Päikese poole. Tema kohale oli kummardunud Hambaarst, puur käes. Tema jalalaba liikus rütmiliselt, kaugemalt vaatajale peaaegu märkamatult, vajutades puuri pedaali. Ja veel kaks-kolm meest vaatasid protseduuri paari meetri kauguselt keskendunult pealt, aeg-ajalt õlut rüübates.
Hambaarsti peamiseks tegevuseks oli valutavate hammaste väljatõmbamine. Vahel, harvemini – nende ravimine. Ta tegi ka hambaproteese. Kui ma veel ei teadnud tema olemasolust, siis jäin mitu korda mõtlema, et mis rass küll siin ümbruskonnas elab. Paljudel inimestel olid ühesugused ja erilised hambad, justkui oleksid nad sugulased ja samade geenidega või siis sama konfiguratsioon Horoskoobis. Eriti vanematel inimestel: nende hambad olid piklikud, kitsad, sinaka varjundiga. Õige kummalised. Mul oli ka teine Hüpotees, ma olin kuulnud, et Platoo all on uraanimaardlad, mis, nagu teada, põhjustavad mitmesuguseid Anomaaliaid.
Nüüd ma juba teadsin, et need olid Hambaarsti proteesid, tema firmamärk. Nagu iga kunstnik, oli ta oma kordumatu käekirjaga.
Minu arvates oleks ta pidanud olema Kłodzko oru turismiatraktsioon, kui vaid tema tegevus oleks olnud seaduslik. Kahjuks oli temalt juba aastate eest tegevusluba ära võetud alkoholi kuritarvitamise tõttu. See on kummaline, et tegevusluba ei võeta ära kehva silmanägemise tõttu. See Vaevus võib olla patsiendi jaoks palju ohtlikum. Hambaarst kandis tugevaid prille, mille üks klaas oli teibiga kinni.
Sel päeval puuris ta ühel mehel hammast. Patsiendi nägu oli valust kõverdunud ja moondunud alkoholist, mida Hambaarst tuimastina kasutas. Puuri võigas heli lõikus ajusse ja kutsus esile lapsepõlve kõige košmaarsemad mälestused.
“Kuidas eluke veereb?” sõnasin tervituseks.
“Talutavalt,” vastas Hambaarst laia naeratusega, mis tuletas meelde antiikset kõnekäändu, et ka arst peaks end ravima. “Teid ei ole ammu näha olnud. Viimane kord nägin teid siis, kui te otsisite neid oma...”
“Jah, jah,” katkestasin teda. “Talv ei lasknud eriti kaugele tulla. Enne kui end lumest välja rookisin, oli juba pime.”
Ta naasis puurimise juurde, mina jäin seisma teiste vahtijate seltsis ja jõllitasin mõtlikult puuri tööd Inimese suus.
“Kas te olete näinud valgeid rebaseid?” küsis minult üks meestest. Ta oli kena näoga. Kui tema elu oleks veerenud teisiti, oleks temast saanud filmitäht. Ent nüüd oli tema ilu kadunud kortsuvagude alla.
“Soolik olevat need enne põgenemist lahti lasknud,” ütles teine mees.
“Võib-olla vaevas teda südametunnistus,” vastasin. “Võib-olla need Rebased panid ta nahka.”
Hambaarst heitis mulle uudishimuliku pilgu. Ta noogutas ja surus puuri hambasse. Vaene patsient võpatas toolil.
“Kas ei saa plommi panna ilma selle puurimiseta?” küsisin.
Ent keegi ei paistnud haigest eriti hoolivat.
“Kõigepealt Suurjalg, siis Komandant, nüüd Soolik...” ohkas Ilus Mees. “Inimene kardab juba kodustki välja minna. Mina lasen pärast pimeduse saabumist kõik asjad väljaspool maja vanamooril joonde ajada.”
“Osavasti olete selle lahendanud,” kähvasin, seejärel laususin aeglasemalt: “Loomad maksavad kätte oma küttijatele.”
“Eeh... Suurjalg ei olnud ju jahimees,” kahtles Ilus Mees.
“Aga ajajaks oli ikka,” lausus keegi. “Proua Duszejkol on õigus. Ja pealegi oli tema ju siin kandis kõige suurem salakütt.”
Hambaarst segas taldrikukesel pisut valget möksi, siis tõstis seda labidakesega hambaauku.
“Jah, see on võimalik,” pomises ta endamisi. “See on tõepoolest võimalik, mingi õiglus peab ju valitsema. Jah, jah. Metsloomad.”
Patsient oigas haledasti.
“Kas te usute Jumala ettehooldesse?” küsis Hambaarst minult järsku, tardudes patsiendi kohal; tema hääl kõlas provotseerivalt.
Mehed hakkasid itsitama, justkui oleksid kuulnud midagi sündsusetut. Ma pidin selle üle mõtlema.
“Sest mina usun,” ütles Hambaarst, ootamata minu vastust. Ta patsutas patsienti õlale, see tõusis hoogsalt toolilt, õnnelikuna. Pealtvaatajate hulgast ronis üks tõrksalt toolile.
“Mis häda?” küsis Hambaarst.
Toolile istunu avas vastuse asemel suu ja Hambarst heitis sinna pilgu. Ta tõmbus ehmunult tagasi, sõnades: “Oh sa perse!” See oli nähtavasti patsiendi hammaste seisu kohta kõige lühem hinnang. Ta katsus sõrmedega hetke hambaid, siis küünitas enda taga oleva viinapudeli poole.
“Võta, joo. Hakkame välja tõmbama.”
Mees pomises midagi ebaselget, täiesti löödud sellest ootamatust otsusest. Ta võttis Hambaarsti käest peaaegu terve klaasi viina ja kummutas selle ühe sõõmuga alla. Ma olin kindel, et pärast sellist tuimastust ei tunne ta valu.
Kuni me ootasime alkoholi mõju, hakkasid mehed innustunult rääkima kivimurrust, mis pidavat uuesti käiku lastama. See hakkab Platood igal aastal otsast sööma, kuni pistab selle lõpuks tervenisti nahka. Siis tuleb meil siit ära kolida. Hambaarsti kodu jääks esimesena selle teele.
“Ma siiski ei usu Jumala ettehooldesse,” ütlesin ma. “Moodustage protestikomitee,” soovitasin neile. “Korraldage protestidemonstratsioone.”
“Après nous le déluge,” lausus Hambaarst, pistes sõrmed patsiendi suhu, kes oli vaevu teadvusel. Seejärel tõmbas kergesti, ilma pingutuseta, sealt välja mustaks tõmbunud hamba. Kuulsime vaid nõrka raksatust. Ma tundsin järsku nõrkust.
“Nad peaksid kõige selle eest kätte maksma,” ütles Hambaarst. “Loomad peaksid selle kõik perseauku taguma.”
“Just. Taguma kõik perseauku,” haarasin ma sõnasabast, ja mehed vaatasid mind hämmastuse ja tunnustusega.
Ma läksin tagasi pikema ringiga, oli juba hiline pärastlõuna. Ja siis nägin ma metsa ääres kahte valget Rebast. Nad liikusid aeglaselt, üksteise sabas. Nende valevus roheluse tasutal oli kui teisest maailmast. Nad olid justkui Metsloomade Kuningriigi diplomaadid, kes on tulnud siia maad kuulama.

/---/

Kui ma postkontorist välja tulin, peatus minu kõrval takso ja aknast küünitas välja Hambaarst. Kui ta joob, siis ta laseb end taksoga igasugustesse kohtadesse sõidutada ja sel kombel kulutab raha, mille ta on hammaste väljatõmbamisega teeninud.
“Hei, proua Duszeńko!” hõikas ta. Ta nägu punetas ja pilk oli hägune.
“Duszejko,” parandasin teda.
“Kättemaksutund on lähedal. Põrgu polgud on üles rivistatud,” hõikas ta veel ja lehvitas mulle. Seejärel läks takso kummide vilinal liikuma ja sõitis Kudowa poole.

Uudise pilt

Olga Tokarczuk 2013. aastal Tartus. (Foto: Hendrik Lindepuu)