Marek Krajewski "Katk Breslaus" (30/04/2020)
Peatselt ilmub Poola krimikirjanduse lipulaeva Marek Krajewski romaan "Katk Breslaus". Allpool väike katkend.
Mets Deutsch Lissa ja Neumarkti vahel,
laupäev, 30. juuni 1923,
veerand kaheksa hommikul
Ülemvahtmeister Eberhard Mock ei teadnud, mida hakata peale kõdiga, mis tüütas kord vasakut, kord paremat kõrvalesta. Ta kujutas endale ette, et on kahe kaltsakast võrukaela vahel, kes heinatuustidega kõditavad tema kõrvu. Ta kartis silmi lahti teha, kartis, et järsku see ongi tõsi. Eile sai mehemoodi kummutatud. Kohe nii, et ei mäletanud suurt midagi pärastlõunastest ja õhtustest sündmustest. Arvatavasti leban nüüd kusagil silla all, räpane ja sandiks kukkunud, ning mingid tänavapoisid lõbustavad end joodiku õrritamisega, mõtles ta. Mis saab, kui need oletused osutuvad tõeks? Avan silmad ja teen kurja kähisevat häält – sest kindla peale hääl kähiseks. Tänavapoisid ei pelga mind sugugi, vaid kargavad minust eemale ja hakkavad ülbelt naerdes minu ümber jooksma. Püüan neid tabada, keerutades abitult ja raputades oma maomahlad välja. – Ei, ta eelistas puhata oma turvalises maailmas, suletud laugude kardina taga.
Ta üritas kuivanud süljenäärmetest veidi vedelikku välja meelitada. Niru tulemusega. Tema suulagi oli jäik ja justkui tsemendipulbriga kaetud. Tal hakkas paha. Lamas ja surus silmad kinni. Hetke pärast liigutas vasaku käe sõrmi. Surus nimetu sõrme vastu väikest. Sõrmed liibusid teineteise vastu. Ei oleks tohtinud. Tavaliselt segas seda kullast pitsatsõrmus. Ma panin selle kindlasti taskusse, mõtles ta, et keegi seda ära ei varastaks. Ikka silmi lahti tegemata sirutas käe sinna, kus pidi olema Kölni rätsepa Ziegleri meistritöö. Aga ta käsi ei sattunud pükste tuttava õõnsuse peale, kus ta tavaliselt hoidis taskunuga, tubakat ja tulemasinat. Tema sõrmed libisesid mööda puusa paljast nahka. Kus on püksid ja aluspüksid?
Mock tõusis istuli ja tegi silmad lahti. Ta oli alasti, higipiiskadega kaetud, istus metsalagendikul, keeratud mingi vana mantliräbala sisse. Hommikune päike soojendas. Ta tundis torget kõrva taga. Vandudes lõi ta pöidla kõrva taha ja tappis mingi putuka. Ta vaatas kleepuvat pöialt, et näha, mis teda oli kõditanud. Aga teda ei huvitanud üldse selle külge kleepunud punane sipelgas. Teda ehmatas roosa värv, millega tema käsi oli koos. Ta heitis pilgu puusale. Seal oli näha viie sõrme roosa triip, kui ta oli püüdnud katsuda taskut. Ei olnud tänavapoisse kõrvu kõditamas, ei olnud rõivaid, ei olnud saapaid, ei olnud pitsatsõrmust. Oli alasti ülemvahtmeister Eberhard Mock, parema käe sõrmed roosa värviga koos. Kaitsetuna pohmeluse lõugade vahel.
