Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Järjekordne Poola luuletaja Hendrik Lindepuu tõlkes - Ryszard Krynicki. Allpool mõned tema tekstid.

***
hellus – justkui leiaksid inimtühjas majas
juuksekihara ülestehtud voodilt
ja kannikesekimbu närbumas vaasis

on – surmavalt haavatute maabumine
saarele, millest elavad ei ole kuulnud,
ja patsipaela pääsemine pogrommist

Ma usun

   Anna ja Stanisław Barańczakile

Tõemeeli: vahel ma usun
teispoolsusesse, usun viirastusi,
vampiire, kes imevad verd ja tühjaks ajusid,
ehkki – pigem kardan kui usun
(mis teeb üks välja meie ajal: karta tähendab uskuda).
Ma püüan siis mitte istuda seljaga ukse poole,
uks elab oma elu, reedan enamatki:
minust on saanud ebausklik, juba ei räägi ma valjusti
oma unistustest ja lootustest, et neid mitte ära peletada,
väldin sõnade väljaütlemist, mis võivad kätte maksta,
tõmban need maha vanadest luuletustest (muuseas,
mitte üksi mina), ometigi ei saa varjata,
et vahel unustan ettevaatuse,
võtan viina, jagan armastust, lähen reisile, mõtlen
telepaatiliselt, keeran selja
ukse poole – mis elab oma elu
ja varem või hiljem läheb lahti
ja varem või hiljem puudutab mind
see jäine käsi, võib-olla annab üksnes märku
või siis pitsitab ette hoiatamata mu südant,
tõemeeli: ma ei usu, et see oleks
Ossip Mandelštami või Georg Trakli käsi,
või mõne muu luuletaja oma, kes sõltumata teda tabanud
inimlikust või ebainimlikust surmast

räägib meiega endiselt oma elavate sõnadega.

Caute

  Temast jäid maha paarkümmend raamatut,
  paar gravüüri, roheline mantel, üks tekk,
  seitse särki ja paar muud eset.
        Leszek Kołakowski

Ettevaatlikult avad peo, see on
pime ja tumm. Häbitu ja paljas. Sõrmejäljed
vajutatud registrisse. Ei ole enam
Spinoza sõpru ega tema tagakiusajaid
ja tolle aja inkvisiitoreid,
ega pilvi, mis tollal riigipiire ületasid,
ka tollased surmapõhjused on päevakorrast maas;
tema mantel, tekk ja särgid
ei kata enam kedagi, uued raamatud
on uutes raamatupoodides,
pagulased paguluses, papillaarjooned
toimikutes, okastraat piiril, elanikud korterites,
kaasistujad kohtus, käsikirjad sahtlites, naeratused
suul, veri soontes, töölised tööl, sõdurid
mundris, kartulid kõhus, kodanikud
riigis, isikutunnistused taskus, riik
sees, välismaa väljas, keel hammaste taga, vangid
vanglates, hambad betoonil, Maa universumis
(mis tõmbub kokku või paisub), temperatuur
kraadides, igaüks omal kohal, süda
kurgus, küsimused

aitäh, ei näe

Möödudes

Möödudes linnalähedasest majast
näen vilksamisi läbi avatud akna
vanameest, üksi söömas
heledasti valgustatud laua taga.

Kes andis mulle õiguse,
et jääda mõtlema,
kas tema, kes murrab nüüd leiba ja pistab seda suhu,

pidi ellujäämiseks
kunagi sõpru või iseend
maha salgama
või kas tema kätel ei ole võõrast verd

või kas ei ole talle
kunagi näkku sülitatud?

Keda ei ole

Karda Jumalat,
keda ei ole

sinu südames.