Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Kohe tuleb trükikojast Czesław Miłoszi Ulro maa" - Nobeli 1980. aasta laureaadi juba seitsmes raamat eesti keeles (ja kindlasti ei jää viimaseks). Allpool mõned lõigud sellest Miłoszi ühest tähtsamast raamatust:

Californias, kogu oma orientaalsete ja saatanlike kultuste kompotiga, võib täna näha, mis toimub, kui kristlik teoloogia “ei paku vastust”. Kuna ma olen palju arutlenud tomismi kui kõige terviklikuma ja veenvama teoloogilise süsteemi üle, siis pean oma kogemuse põhjal kinnitama, et selle vastupanu mõistusele on liiga suur, s.t et tomismi mõisted ei ilmu meile kujutluspiltidena, ilma milleta ei ole lektüür tõhus. See mõistete muutumine kujutluspiltideks oli loomulikult olemas Aquino Thomase eluajal ja veel kaua hiljemgi. Kuid Ulro maa elanikud, isegi kui nad austasid Aquino Thomast, ei osanud teda eriti kasutada, seda enam ei veena nende teoloogid, kes on hirmunud, et keegi võib neid süüdistada vanamooduses, ja kes harrastavad midagi kristlik-sotsiaalse ajakirjanduse laadset. Aga kuna loodus tühja kohta ei salli, siis täitub see mingi sünkretistliku segapudruga, huupi ja mõtlematult valitud religioonide jupikestega, just nagu Vladimir Solovjovi 1899. aastal.

[---]

Minu eluajal on kokku varisenud kristliku ehitise paljud talad ja sambad. See kaua ette valmistatud protsess aina kiirenes viimase paari sajandi vältel, aga vaimulikud püüdsid teha nägu, et kõik on korras. Ei saa muidugi minna mööda eelmise sajandi saksa liberaalse teoloogia tekitatud kaosest, ent kunagi varem ei läinud asjad nii kaugele kui pärast Teist maailmasõda, eriti 1960. aastatel, kui teoloogid, seekord ka katoliiklikud, asusid klounide rolli, rõõmsalt kuulutades, et kristlus, mis seni on maailmale vastu seisnud, on nüüd koos maailmaga ja maailmas sees, mis tähendas, nagu selle pigem sünge kui naljaka kometi pealtvaatajad hästi mõistsid, et kristlased tahavad olla “nagu teised” ehk siis lakata  olemast kristlased. Põlvkondade vältel esmaklassiliste mõistuste enesehävitamiseks kasutatud täiuslikus sofistikas oli midagi nii kurjakuulutavat, et isegi uskmatud tundsid end ebamugavalt.

[---]

Gombrowicz noomis mind (ta ei jätnud kunagi kasutamata võimalust mind rünnata) selle eest, et ma demoraliseerin noorsugu, ehk siis õpetan ülikoolis kirjandust. Millist kirjandust? Kas on üldse midagi sellist nagu kirjandus? Poola kirjandus seda enam? Kus see on? Sest suhtelised, ükskõik kui suured teened ei läinud talle korda, ja kui ma kord viitasin Brzozowskile1, siis kuulsin vastuseks: “Mis sa ajad? Kedagi sellist pole üldse olemas!” Seega polnud lihtne saada Gombrowiczilt heakskiitu, ja et ta põlastas Poola romantiliste luuletajate filosoofiat, siis nende puhul oli tema sarkasm põhjatu. Ta pakkus, et ma võiksin oma patud lunastada sellega, et pean loenguid vaid tema, Gombrowiczi loomingu kohta, sest nõnda edendaksin ma kõige paremini poola kirjandust, sest tema on kõige poolalikum kirjanik. Siin oli tal peaaegu õigus, sest millistest poola autoritest võib Ameerikas loenguid pidada, kui nende raamatuid ei ole ingliskeelses tõlkes? Üksnes Gombrowiczist ja Witkiewiczist.

Kui ma naerdes vastasin talle, et ma andsin kaasaegse poola luule antoloogia inglise keeles välja, samuti valmistan ette Poola kirjanduse ingliskeelset õpikut, siis oli ta nördinud: “Tahad ka igasuguste tobeduste peale aega raisata! Kas kujutad endale ette Nietzschet, kes annaks välja mingi antoloogia?!” Õpiku kohta ta ütles, et võib sellise raamatu teha, aga üksnes raha pärast. Kas ma tegin selle raha pärast? Noh, olgu pealegi, raha pärast (samas ei olnud see täienisti tõde). Ja kui ta sai selle korralikult trükitud ja illustreeritud paksu köite paar kuud enne oma surma ka endale, siis tegi see talle suurt rõõmu, ta hoidis seda oma voodi kõrval ja sirvis (ta ei osanud inglise keelt), ning tema suur foto, üle terve lehekülje, kinnitas talle, et tema, see naljakas ebaküps Gombrowicz, oli nüüd tõsiste kirjameeste kõrval, keda tulevane koolmeister Pimko peab austama, sest igaüks neist oli “suur kirjanik”.

[---]

Kaua aega tagasi loetud Ignatius Loyola “Vaimulikest harjutustest” jäid mulle meelde nõuanded kujutlusvõime kohta. Ma tsiteerin mälu järgi: “Sa pead aina pöörduma mõttes aega, kui Jeesus õpetas Galileas, kujutama ette sealseid linnakesi ja teid, kujutama end kuulajate hulgas ja nõnda saatma Jeesust tema maises rännakus, samuti pead kohal olema tema surma juures.” Mõtleme, mida see tähendab. Ei rohkemat ega vähemat, kui et Loyola annab nõu ujuda vastuvoolu läbi tsivilisatsiooni sajandite, möödudes ühest põlvkonnast teise järel, inimeste vanaduspõlvest kuni nende sünnini, tagasi läbi kõikide elude, mis kokku moodustavad ajaloo. Meil on siin tegemist kristluse suhtumisega ajaloosse kui tervikusse, selle suhtumise tuumaga, mis viitab ühele sündmusele kindlas ajas ja kohas ning areneb sellest sündmusest lähtudes. Ma ei tea, kas Dostojevski, keda oli kasvatatud kartma jesuiite kui Vatikani ja Poola pahatahtlikke agente, luges kunagi selle ordu asutaja teoseid. Võib-olla võtab evangeeliumiga pidevalt suhtlev inimene, nii nagu Dostojevski Omskis sunnitööl olles, selle meetodi, vastuvoolu ujumise, iseenesest omaks. Igal juhul pidi Dostojevskil kujutlusvõimega Jeesuse poole pöördudes tekkima küsimus, mille vastus on kristlase ja mittekristlase eristuseks: kas Jeesus tõusis üles või ei tõusnud? Teisisõnu, kas eksisteerib üksnes universumi matemaatiline kord (Simone Weilil matemaatiline paratamatus), või on seda vähemalt ühe korra rikutud? Ja Dostojevski valis, öeldes: kui tõestatakse, et tõde on determinismi poolel, siis mina jään Jeesusega.

Et ujuda vastuvoolu läbi ajaloo sajandite, muutmata seda mingiks hegeliaanlikuks skeemiks, aga hõlmates inimelusid nende konkreetsuses, ja seejärel näha Jumalinimese kuju ja puudutada tema rüüd – selleks oleks vaja täiuslikku kujutlusvõimet, mida Blake’i jaoks tähendas suure algustähega kirjutatud Jumalikkus. Meie kujutlusvõime jääb aga enamasti kaugele sellisest täiuslikkusest ja seepärast on tänapäeva inimeste usuaktis enamasti kihlveo – pari1 – kõrvalmaik. Ruletimängu analoogia ei ole küll päris täpne, sest “panustamine” ei ole külmalt kaalutletud, meid sunnib eksistentsiaalne “kõhutunne” ütlema kas “jah” või “ei”. Ometigi uues religioonisituatsioonis, alates renessansiajast, on see kihlvedu aina esil ning kindlasti on tähenduslik, et see leiab formuleeringu Pascali kaalutlevas kaines keeles.

Ma mainisin seda pari’t (kahjutundega, sest see on võimalik üksnes Ulro maal) meeldetuletuseks, et kõhutundes kinni olev ususund ei välista vastuseisu ja teadmist, et ollakse piisavalt vaba ütlemaks “ei”. Seda enam, et katoliku vaimulikkond läänemaades ei paku nüüd paremat vaatepilti kui siis, mil kaubeldi indulgentsidega ja vaikiti rammusa meelehea eest monarhide kuritegudest. Pole vaja liituda Vatikani II kirikukogu vaenlastega selleks, et tunda vastikust nii paljude teoloogide ja kirikudiplomaatide tegevuse vastu või ka kinnitada, et kirikuhierarhia tegi ülekohut suurele hulgale minutaolistele pagulastele: nad võtsid meilt ladina keele, mis oli meile kodune, ja sundisid peale inglise keele, mis on meile võõras, enamgi, “osalemist” rõhutades käskisid nad meil palvetada inglise keeles, justkui protestantluse kõige suurem lüüasaamine ei olekski olnud just rahvustumine. Ja peab olema ikka väga eriline huumorimeel tunnistamaks, et kuigi viimase veerandsaja aasta jooksul on Läänes nii palju nominaalseid katoliiklasi järsku lakanud kirikus käimast, ei ole kõik see koos ei parem ega halvem olukorrast näiteks viissada aastat tagasi.

Mida peavad peale hakkama inimesed, kelle jaoks ei piisa maast ja taevast ja kes ei saa elada ilma teise taeva ja teise maa ootuseta? Kelle jaoks nende enda elu, selline nagu see on, jääb unenäoks, eesriideks, tuhmiks peegliks, ning kes ei suuda leppida sellega, et nad ei mõista kunagi, mida see elu tõepoolest kujutab? Nad usuvad lihtsalt seepärast, et nende soovide sihti ei saa väljendada üheski muutlikest inimkeeltest. Ainult üks keel vastab inimkujutluse kõrgeimale seadusele ja selleks on pühakiri.