Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Jõudsin oma ühemehekirjastusega järjekordse tähiseni – novembris ilmusid Józef Mackiewiczi “Tee eikuhugi” ja Tadeusz Dołęga-Mostowiczi “Posija” ning see tähendab, et nüüd on kirjastuse kontol juba 60 raamatut poola kirjandust. Ja kindlasti ei ärgita ma oma käesoleva looga kedagi neid raamatuid ostma ega lugema (ehk siis ei kirjuta seda lugu nende raamatute reklaamimiseks) – poola kirjandusel on Eestis väike, aga pühendunud lugejaskond ning sellest mulle tõlkija ja kirjastajana piisab täiesti (aga loomulikult on iga uus lugeja teretulnud).

Esmapilgul ei paista neil raamatutel ega autoritel olevat suurt midagi ühist. “Tee eikuhugi” räägib sovettide esimesest okupatsiooniaastast Wilnos (Vilniuses), lõpupeatükid kirjeldavad 1941. aasta juuniküüditamist. Czesław Miłosz on nimetanud Józef Mackiewiczit (1902–1985) Poola suurimaks realistlikuks kirjanikuks, tema sõnul on just Mackiewicz poola kirjanduse must leib.

“Posija” peategelaseks on kuulus kirurg Wilczur, kes kallaletungi tagajärjel kaotab oma mälu (retrograadne amneesia), ta ei tea, kes ta on, rändab mööda maad ja teeb juhutöid. Kuni jõuab vesiveskisse, kus möldri poeg on katuselt kukkudes mõlemad jalad murdnud ning kohalik tohter on luud valesti kokku pannud... Ning lähedases linnakeses on poekeses müüjaks neiu Marysia, kelle vanus näib klappivat professor Wilczuri tütre omaga... Tadeusz Dołęga-Mostowicz (1898–1939) oli 1930. aastate Poola loetuim kirjanik, kelle menu kadestas teiste hulgas ka Witold Gombrowicz.

Suures plaanis on Poola kirjandus – ehk rohkem, kui mõni muu kirjandus – jagunenud kaheks, üks on siis haavade osatamine, teine aga mõeldud südamele kosutuseks. “Tee eikuhugi” esindab kahtlemata esimest suunda, “Posija” aga teist.

Mis neid siis ühendab? Mõlemad teosed on vastu pidanud ajaproovile (“Tee eikuhugi” ilmus 1955, “Posija” 1937), kestnud põlvkondi ja seega muutunud klassikaks. Kõrvalepõikena: mõlemad autorid on pärit Poola idaaladelt ning võitlesid 1920. aastal bolševike vastu samas väeüksuses – 13. Wilno Ulaanide polgus.

“Miks klassikud” – selline on ühe Zbigniew Herberti luuletuse pealkiri ning selles ta ütleb: kui kunsti teemaks / on lõhkine kruus / väike katkine / ennast haletsev hing / siis see mis jääb meist järele /on kui armunute nuuksumine / väikeses räpases võõrastemajas / kui tapeet lööb loitma.

Tihti on küsitud, kuidas ma valin teoseid tõlkimiseks. Kriteerium on lühidalt selline: esiteks, teos peab olema olulisel kohal poola kirjanduses, ja teiseks, see peab minu hinges resonantsi tekitama. Ning ega ma hakka salgamagi, et aina enam köidavad mind teosed, milles on eepilist mõõdet, mille teemaks ei ole “väike katkine ennast haletsev hing”, ehk siis üha enam vaatan klassika, nii XX sajandi kui ka varasema poole. Ja milline on siis poola kirjandusklassika retseptsioon Eestis?

Ent poola kirjandusklassika on nii lai ja sügav teema, et ühte ajalehe-ajakirja kirjatükki panduna meenutaks see pigem entsüklopeedilist faktirodu. Seega keskendun siinkohal vaid ühele kirjanikule, 1905. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadile Henryk Sienkiewiczile, kes sai selle auhinna oma panuse eest eepilisse kirjandusse.

Henryk Sienkiewicz (1846–1916) kirjutas end maailmakirjanduse klassikasse eelkõige oma ajalooliste romaanidega “Quo vadis” (tõlgitud enam kui 60 keelde) ja “Ristirüütlid” ning triloogiaga “Tule ja mõõgaga”, “Uputus” ja “Pan Wołodyjowski”. Lisaks on ta kirjutanud hulga meisterlikke novelle ja ka oma kaasaega käsitlevaid romaane (nt “Ilma dogmata” ja “Perekond Połaniecki”, mida kõrgelt hindas Lev Tolstoi). Eraldi väärib äramärkimist hoogne seiklusromaan noorsoole “Läbi kõrbe ja džungli”, mida telekaeelsel ajal luges vist iga väike poolakas (ja loeb ka nüüd, see on Poolas V klassi kohustuslik lektüür).

Kõik Sienkiewiczi tähtsamad teosed on eesti keeles korduvalt ilmunud, milles siis probleem? Nimelt selles, et korralik tõlge on meil olemas vaid “Ristirüütlitest” (ilmus Varamu valges sarjas 1976, tõlkija Ruth Karemäe). “Quo vadis” ilmus 1933 Looduse kirjastusel lühendatuna, noorsoole mõeldud väljaandena. 1998 ilmus see lühendatud väljaanne (aga juba märkimata, et on tegemist lühendatud versiooniga) uuesti Logose kirjastusel ning 2007 Eesti Päevalehe Romaaniklassika sarjas (ikka märkimata, et tegemist on lühendatud väljaandega – ning see on ikka ülim ülbus – lühendatud romaaniklassika?!). Originaal on 1,150 tuhat tähemärki, eestikeelne 600 tuhat tähemärki – puudu on seega pool raamatut. Kõrvalepõikena: soome keeles ilmus “Quo vadis” tervikuna 1921. aastal Maila Talvio suurepärases tõlkes.

Muidugi, XX sajandi esimesel poolel oli lühendatud tõlgete ilmumine üsna üldine. Prantsusmaal ilmusid Sienkiewiczi teosed ka lühendatuna (üleüldse kujutasid prantslased endast siis maailma naba, muu maailma kirjandusse suhtuti seal tollal üleolevalt). Itaalias võeti XX sajandi algul Nero ajastu Roomat kujutavat “Quo vadist” vaat et kodumaise kirjandusena, suurromaani lühendatud tõlke said tollal seal kingituseks kõik esimesele armulauale minevad lapsed.

Sienkiewiczi ajalooline triloogia ilmus meil Looduse kirjastusel Nobeli laureaatide hõbedases sarjas. “Tule ja mõõgaga” ilmus 1937. aastal ja “Uputus” 1938. aastal, aga mõlemast romaanist on puudu kolmandik teksti. Nii esimese tõlkija August Jalakas kui teise tõlkija Richard Peterson figureerivad Estri andmebaasis üksnes nende tõlgetega, mis tähendab, et tegemist oli vististi väljamõeldud nimedega ning tõlgiti mingist lühendatud variandist ja kindlasti mitte ka originaalkeelest. “Pan Wołodyjowski” (tõlkija Lydia Skomorowska) on küll väiksemate kärbetega, aga üldpilt on ikkagi nukker. Ning Eesti Raamat andis 1990. aastate algul, meie kauboikapitalistlikul ajal need triloogia nuditud ja vananenud tõlked välja, mõningane keeleline korrektuur ei päästnud midagi. Ning tekib küsimus, kui Nobeli sarjas ilmus Sienkiewicz lühendatud kujul, siis kui usaldusväärsed on teised tollal hõbedases Nobeli sarjas ilmunud tõlked?

Seiklusromaan “Läbi kõrbe ja džungli” ilmus 1924. a. Vaba Maa kirjastusel pealkirjaga “Omal jõul läbi mustade maa” ja 1939. a. pealkirjaga “Läbi mustade maa”, 1994. aastal, ehk siis jälle sellel segasel ajal, andis selle uuesti välja selline kirjastus nagu Birgitta. Ning siin pole tegemist isegi mitte kärbitud tõlkega, pigem ümberjutustusega (pool originaali teksti on haihtunud). Sienkiewiczi lühiproosast on meil 1954. aastal ilmunud tendentslik valik “Ameerika novellid”, aga needki on tõlgitud vene keele vahendusel.

Nii on eesti lugejal sellest suurest poola sõnameistrist (sest tema keelekasutus, jutustamis- ja fabuleerimisoskus on tõesti meisterlikud) üsna lihtsustatud ja väär ettekujutus – umbes nagu mõnel välismaalasel, kes tunneb “Kalevipoega” Eno Raua ümberjutustuse kaudu.

Mis jääb siis minul üle? Egas midagi, tuleb käised üles käärida (tegelikult on need mul küll kogu aeg üles kääritud) ja asuda oma nimekaimu head nime taastama. Annaks vaid taevataat tervist ja eluaastaid! Seda enam, et eesti keelde on üldse tõlkimata mitmeid poola kirjanduse tähtteoseid, nt Eliza Orzeszko (1841–1910) suurromaan “Neemeni ääres”ja Maria Dąbrowska (1889–1965) “Ööd ja päevad”. Tutvustamist vääriks kindlasti ka modernist Stanisław Przybyszewski (1868–1927), kes on oma loominguga mõjutanud nt ka August Strindbergi. Ning Stanisław Ignacy Witkiewiczi (1885–1939) avangardistlikud romaanid “Hüvastijätt sügisega” ja “Küllastamatus” (viimasest räägib põhjalikult Czesław Miłoszi “Vangistatud mõistuse” esimene peatükk) vajaksid ka eestindamist. Jagub tõlkijale tööd surmatunnini ja kauemakski.