Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

"Kirjades Ameerikast" ütleb Henryk Sienkiewicz küll, et tal pole ei võimeid ega aega, et Alexis de Tocqueville’i kombel kirjutada põhjalik teos Ameerika ühiskonnast, aga ometi on selles teoses hulga tabavaid tähelepanekuid, mis isegi nüüd, 150 aastat hiljem on aktuaalsed. Toongi allpool mõned lõigud.

Selles meie (eurooplaste) saamatuses ei ole tegemist üksikute juhtudega, vaid see on üldisem ilming ning sellest võib järeldada, et elujõud ja iseseisvus on vanas Euroopas juba välja surnud ja et seal on raske astuda ühtegi sammu ilma lõa otsas olemata. Seevastu Ameerikas iseseisvus ja energia õitsevad ja kasvavad üha enam. Ei saa öelda, et selle õitsengu põhjuseks oleks vabadus ja detsentraliseerimine, millel põhineb Ühendriikide korraldus, sest nii vabadus kui ka detsentraliseerimine, kuigi need kahtlemata aitavad kaasa eelnimetatud omaduste arengule, on omakorda võimalikud ainult tänu nendele. Samasugune vabadus ja detsentraliseerimine annaksid mujal võib-olla hoopis teistsuguseid vilju, seega on lõplik põhjus teine – see on pidev asustamata või ainult metsikute rahvaste asustatud maade hõivamine. Siin peavad elanikud olema iseenda valitsus, kohus ja korravalvur ning samal ajal võitlema loodusjõudude ja verejanuliste hõimudega. Ning need herakleslikud võitlused arendavad kõige paremini võimet enda eest seista, vabadust ja detsentraliseerimist.

Ma olen juba öelnud, et ameeriklaste üldine omadus on hoolimatus pisiasjade vastu, ja kordan veel, et pole maailmas teist rahvast, kes ühendaks endas nii palju tõeliselt mehise loomuse puudusi ja voorusi. Ameeriklane ei ole ilmselt võimeline nii õrnadeks tunneteks ja nii peenteks hingeliigutusteks nagu näiteks prantslane või poolakas. Jänki võtab asju ikka jämedates joontes, pisiasjad pole tema jaoks olulised. Kõiges on ta kõvakäeline ja karm. Ta oskab armastada, aga mitte nutta; ta oskab vihata, aga ei salva salamisi. Ta põlgab kuulujutte, naiste loba, skandaalsete uudiste tikkimist inimväärikuse kangale. Kui ta vihkab, siis ta hävitab, aga ei kaeva vargsi auku; kui ta töötab, siis lendavad laastud; kui ta raha kulutab, siis loobib kahekümnedollarilisi. Ta ei mõista, mida tähendab sentide säästmine. Rikastumine tähendab miljoneid, pankrot – miljonite kaotamist. Ta austab naist kui Jumala suurimat kingitust. Sageli laseb ta naisel end ninapidi vedada just sellepärast, et ta ei tunne huvi peensuste vastu ja vaatab naisele otsa nagu armunud lõvi. Lõpuks armastab ta oma Ühendriike, on kodumaa üle uhke ja kui riik on ohus, siis ei mõtle ta pikalt, vaid haarab seinalt oma Kentucky rifle’i, möirgab nagu pull ja on valmis võitlema.
   Kellele see iseloomustus näib liialdatud või liiga üldine, sellele ütlen, et ma ei otsinud ega leidnud seda suurtes linnades, kus kõik on ühe mõõdu järgi, vaid seal, kus tuleb otsida tõelist Ameerikat, kus peitub tema jõud, tema tervis ja tema tulevik – väikestes maa-asulates, farmides ja rantšodes, mida on arvukalt nagu liiva meres, piirialadel, rannikul, mägedes, keskmiselt jõuka, toimekalt ja jõuliselt tegutseva elanikkonna hulgas. Oh, mul on raske isegi kirjeldada, kui noorusjõuline, kotkalik ja kui energiast pulbitsev on see rahvas – ja ma saadaksin meelsasti siia tervist kosutama ühe mulle tuttava ühiskonna, kus avalik heaolu on devalveerunud, kus energia ja töö on vaid tühjad fraasid, kus aneemilised mehed põevad närvihaigusi, peavad mokalaata ja levitavad kuulujutte nagu turumutid.

Käesolevas kirjas ütlen veel mõne sõna Ameerika ühiskonna ja selle erinevuste kohta Euroopa ühiskonnast. Need erinevused on nii suured ja põhimõttelised, et nende tõttu ei ole mitte ainult Ameerika Ühendriikide ühiskondlik ülesehitus, vaid ka selle riigi asukate elu ja kombed äsja saabunud eurooplasele arusaamatud. Võtame näiteks siinse ja Euroopa demokraatia. Esimene erineb teisest vähemalt sama palju kui praktika teooriast. Euroopas nimetatakse demokraatlikuks iga riiki, kus valimisõigus on kõigile ühesugune ja maksustamise aluseks on protsent sissetulekust. Sellest määratlusest järeldub, et Euroopas, eriti selle lääneosas, on enamik riike demokraatlikud. Kuid Ameerika ja Euroopa demokraatia erinevus ei põhine ainult institutsioonide erinevustel ning selle erinevuse õigeks näitamiseks märgin kõigepealt, et demokraatlik riik ei ole sama, mis demokraatlik ühiskond, ja kui esimest kohtame Euroopas sageli, siis teist peaaegu üldse mitte.
Võtame näiteks Prantsusmaa. Keegi ei eita, et pärast Suurt revolutsiooni on see riik rajatud demokraatlikele alustele, kuid ometi nõustuks igaüks, et ehkki kõigile kirikutele on nüüd maalitud sõnad „Võrdsus, vendlus” jne, on esimene neist sõnadest mitte riiklikus, vaid üldises tähenduses Perrault’ muinasjutt. Kas siis arst, kaupmees, ametnik, lihttööline, talupoeg, sõdur, õpetaja, pankur on näiteks seltskondlikus elus võrdsed? Kas ei eksisteeri Prantsusmaal nagu igal pool mujalgi kõrvuti kaks maailma, mis on teineteisest nii eraldatud ja suletud nagu India kastid: härrasrahva maailm ja lihtinimeste maailm? Ja kas ei pea esimese maailma kuuluvad inimesed end tõepoolest paremaks teise maailma omadest? Seda ei saa eitada, see on ju ilmselge tõsiasi. Veelgi enam, sellised suhted on paratamatud, sest need on kujunenud ajalooliste ja majanduslike tingimuste tõttu.
   Ameerikas on teisiti. Demokraatia ei ole siin mitte ainult riiklik, vaid ka seltskondlik: see ei eksisteeri mitte ainult kui institutsioon ja teooria, vaid ka kui praktika. Siin on minu poolt nimetatud seisuste inimesed tõepoolest ja kõige tõelisemalt üksteisega võrdsed: nad võivad üksteisega kõrvuti elada, võivad üksteisega sõbrustada, kuuluvad ühte seltskonda, istuvad ühe laua taga; ühesõnaga: nad ei seisa erinevatel ühiskondliku redeli pulkadel lihtsalt sellepärast, et siin ei ole üldse redeleid ega pulki, on ainult üks tasapind, millel seistes keegi kellestki peajagu üle ei ole. Too jagunemine lihtinimesteks ja härrasrahvaks ei eksisteeri Ameerika Ühendriikides ega saagi eksisteerida mitmel erineval põhjusel.
Nendest üks peamine on moraalse demokraatia põhimõte ehk siis töö austamine. Seal, kus iga töö on ühtviisi austatud ja ühtviisi püha, seal ei ole mingit põhjust jagada töötegijaid madalamateks ja kõrgemateks. Meie, eurooplased, ei oma ega saagi omada vähimatki ettekujutust sellest, kui suurel määral austatakse Ameerikas igasugust tööd. Selles suhtes on ameeriklased vaieldamatult üle igast Euroopa ühiskonnast. Ütleme ausalt, et meil on teooriad töö võrdsusest tühjad fraasid, millel pole mingit vastukaja praktikas. Kui meil kõrgemasse ühiskonnakihti kuuluv inimene peab asjaolude sunnil hakkama end elatama füüsilise tööga, siis vaatamata kõigele sellele, mida räägitakse ja kirjutatakse, langeb ta omaenda ja teiste silmis; tal katkevad kõik sidemed ühiskonnakihiga, kuhu ta varem kuulus, ja ta vajub madalamasse klassi. Ameerikas midagi sellist ei ole. Tõtt-öelda ei olegi siin sotsiaalseid klasse euroopalikus mõttes; on ainult mitmesugused ärid, kuid džentelmen, kes tegeleb jalatsite valmistamisega, on sama austatud kui džentelmen, kes tegeleb advokaadipraksisega, sel lihtsal ja vankumatul põhjusel, et iga inimene, kes teeb ausalt ja hoolikalt oma tööd, on austamist väärt. Õppige Euroopas niiviisi tööd austama ja siis võrdsustate inimesed paremini kui ükskõik milline institutsioon.
   See haruldane tööaustus on esimene põhjus, miks siin ei ole kahte maailma, ja see on ka ühtlasi võti Ameerika demokraatia mõistmiseks. Seda austust võib seletada nii ajalooliselt kui ka majanduslikult. Ajalooline põhjus seisneb selles, et siinne ühiskond on tekkinud väljarändajatest, kes kuulusid madalamasse ühiskonnakihti, lihttöölistest ja kehviktalupoegadest, kes teenisid omale leiva lauale raske tööga ning olid harjunud nägema just töös inimese peamist väärtust ja parimat „relva”. Mis puutub majanduslikku põhjusesse, siis on see niisama selge ja loomulik. Inimeste vähesus võrreldes riigi tohutute aladega ja suur hulk vajadusi, mida ei olnud võimalik rahuldada töökäte puudumise tõttu, tõstsid iga töö erakordselt väärtuslikuks ja ümbritsesid selle kõrge tunnustusega, mida ei ole kusagil mujal. Kaubanduslikus keeles öeldes: nõudlus töö järele ületas kümnekordselt pakkumise, mille otsene tagajärg oli selle kõrge hind mitte ainult materiaalses, vaid ka moraalses mõttes. See selgitab kõike. See ebavõrdne suhe töö nõudmise ja pakkumise vahel eksisteerib tänaseni enamikus osariikides ja seega ei muutu ka töökuse austamine, mida pealegi toetab avalik arvamus ja kasvatus kui peamist ja erilist rahvuslikku omadust.
Nii on võimalik ka avalikud asutused panna toimima töö austamise vaimus, seega puhtalt ja eranditult demokraatlikus vaimus. Sellisteks avalikeks asutusteks on kõigepealt koolid. Euroopas, kuigi juba ammu on mõistetud vajadust valgustada madalamaid klasse, on siiski peamine tähelepanu pööratud mitte põhikoolidele, vaid kõrgematele õppeasutustele, mis teenivad kitsalt teaduslikke huve. Kuid pole vaja tõestada, et need kõrgemad õppeasutused on peaaegu täiesti ligipääsmatud madalamatele ühiskonnaklassidele ja et riiklik haridus on peamiselt suunatud mitte kogu rahvale, vaid ainult intelligentsemale härrasrahvale. See tekitab inimeste vaimses arengus nii suuri erinevusi, et nende seltskondlik ja kombeline võrdsus on võimatu.
   Ameerikas on jälle teisiti. Koolide eesmärk on kogu rahva harimine. Muidugi on olemas ka kõrgemad õppeasutused, kuid ühiskonna tähelepanu on peamiselt pööratud põhikoolidele, kus õpetatakse kogu rahvast. Sellepärast võib öelda, et teadus on üldiselt võttes Ühendriikides madalamal kui Euroopas, kuid üldine haritus on seal võrreldamatult kõrgem. Tuleb lisada, et ka algõpetuse haare on siin hoopis laiem kui Euroopas. Põhikool ei õpeta mitte ainult lugema ja kirjutama. Iga ameeriklane saab sealt peale lugemise ja kirjutamise oskuse veel mõningaid teadmisi matemaatika, geograafia, loodusteaduse ja lõpuks ka poliitteaduse alal. Tema edaspidise harimisega tegelevad ajalehed ja ühiskondlik praktika. On kerge mõista, et valijast kodanik, kes kuulub mingisse parteisse ja kelle huvid on kõige otsesemalt seotud selle partei saatusega, omandab poliitiliste hõõrdumiste ja poliitikas otsese osalemise kaudu mitte ainult mõningaid eriteadmisi ja vaateid, vaid üldse kõrgema intelligentsi ja arusaamise kõigest, mis teda ümbritseb.
Selle tagajärjel võiks leida inimesi, kes oleks nii tumedad nagu iga „lihtne inimene” Euroopas, nagu poola või prantsuse talupoeg, ehk vaid hiljuti vabastatud neegrite hulgast. Siin võid sa iga esimese ettejuhtuva farmeri, käsitöölise, voorimehe või madrusega rääkida kas või mitmesugustest valitsusvormidest, välispoliitikast, paber- ja kõlisevast rahast, ühesõnaga: millest tahad, ainult mitte kirjandusest ja teistest kaunitest kunstidest. Kõigest sellest on ta kuulnud koolides, lugenud ajalehtedest, kõige üle on ta pidanud valijana järele mõtlema; ta on kuulnud hulgaliselt poliitilisi kõnesid, vabariiklaste ja demokraatide väitlusi, kus neid asju igast küljest käsitleti. Tema arusaamine ei ole alati sügav ja põhjalik, mõnikord võib tema jutt isegi reeta kaasasündinud rumalust, kuid see ei reeda kunagi absoluutset rumalust. Ja selles ei ole vähimatki liialdust. Iga keskmine ameeriklane on haritud ning siin ei ole sellist vaimse arengu suurt erinevust, mida me igal sammul kohtame Euroopas. 
   Lühidalt, haritus on siin laiemalt levinud ja selle aste on võrratult ühtlasem. Inimesed on siin üksteisele vaimselt lähemal, seepärast on ka nendevaheline suhtlemine kergem. Spetsialiseerumine, mis on rajatud sellisele alusele, ei saa enam olla põhjuseks, et üks inimene teist üleolevalt kohtleks, sest kui näiteks arstil on mitmesuguseid teadmisi, mida kingsepal ei ole, siis arst ei oska jälle saapaid teha; mõlemad on aga arenenud inimesed, mistõttu nende spetsialiseerumine taandub vaid erialase tegevuse tähtsusele ega mõjuta nendevahelisi suhteid.
See on teine põhjus, mis võimaldab sotsiaalset ja moraalset võrdsust inimeste vahel. Ja nüüd kolmas.
   Euroopas erineb kõrgem maailm madalamast mitte ainult sellega, et tegeleb rohkem vaimse tööga, mitte ainult jõukuse, mitte ainult hariduse, vaid ka kommete poolest. Tõepoolest, peened ja rafineeritud kombed võivad juurduda üksnes vastavalt ettevalmistatud pinnal. Õrnad taimed vajavad äärmiselt hoolikat vaimset harimist, et need mõistaksid, mis on esteetiline, korralik ja peen, ning mis on jäme ja toores.
Euroopas kõrgemas seltskonnas on seltskondlik viisakus jõudnud sellisele kõrgusele, millest Ameerikas veel unistadagi ei osata. Sellepärast tunduvadki värskelt saabunud eurooplasele ameeriklased oma harjumustega, tubaka närimise ja jalgade lauale tõstmisega barbaarse rahvana.
Kommete tsivilisatsioon, kui me võtame arvesse ainult selle tippe, on loomulikult kõrgemal tasemel Euroopas. Kuid milline kuristik eraldab meie Vanas Maailmas kõrgklassi kombeid madalamate klasside omadest! Võtame näiteks viisaka õukondlase ja paneme ta talupoja kõrvale ning meile näib, et need inimesed on pärit kahelt erinevalt planeedilt: erinevus on nii suur, et kui me võtaksime kommete tsivilisatsiooni mõõdupuuks rahva madalamate kihtide kombed, siis tuleks tõdeda, et kommete tsivilisatsioon on Euroopas madalamal tasemel kui Ameerikas. Seega jõuame sama tulemuseni, milleni jõudsime haridusest rääkides, see tähendab, et Euroopas on erinevate rahvakihtide osa tsivilisatsioonis äärmiselt ebavõrdne: ühed on saanud kõik – teised mitte midagi. Ameerikas, nii nagu ei ole liiga suuri erinevusi hariduses, ei ole neid ka kommetes. Sama loogika, mis Euroopas tekitab neid erinevusi, kaotab need siin. Kombed ei ole Ameerikas nii peened kui Euroopa kõrgemas seltskonnas; aga kusagil ei ole need ka nii algelised ja arenematud kui Euroopa alamates rahvakihtides. See on kolmas põhjus, miks inimesed on siin kombeliselt ja seltskondlikult võrdsed.
  Mõistes neid kolme põhjust – töö austamist, suurte hariduslike ja kombeliste erinevuste puudumist – võib alles aru saada Ameerika demokraatiast ja üldse Ameerika elust. Mäletan, et kui mõni kuu tagasi palgatud voorimees, kes pidi meid viima ühe miljonärist farmeri juurde, ei jäänud kohale jõudes hobuste juurde, vaid koos meiega tuppa astus ja sohvale istudes hakkas pererahva tütart lõbustama, siis ei tahtnud see fakt kuidagi mahtuda minu euroopalikku pähe, seda enam, et ma veel eriti inglise keelt ei osanud ega võinud hinnata tema juttu. Ometi näis see kohalikele täiesti loomulikuna, sest nende jaoks oli voorimees lihtsalt džentelmen, kelle äriks on oma hobustega teenimine ning kes on igati võrdne iga teise Ameerika kodanikuga. Täna ei paneks mind selline asi enam imestama; ma tean, et kui Ameerika miljonär on Euroopa miljonärist madalamal kommete peensuses, siis Ameerika voorimees on Euroopa voorimehest kümme korda kõrgemal.
Umbes sama põhimõttega, nimelt vaimse ja kõlbelise võrdsuse põhimõttega, on seletatavad ka tuhanded teised igapäevase elu faktid, mille peale äsja saabunud eurooplased imestusest silmi pungitavad. Teenijad istuvad siin kõikjal koos oma tööandjatega ühise laua taga ega moodusta sugugi teist seltskonda; maakohtade avalikel ballidel tantsivad farmerite ehitud tütred oma isade sulastega; rongikonduktorid lõbustavad vabal ajal peeni daame; restoranide kelnerid vestlevad külalistega nagu võrdsetega ega lipitse; kokku võttes: peaaegu mitte kusagil ei ole vahet, kõikjal on üks suur seltskond, kuhu kuulub kogu rahvas, ja kõikjal on suhted sellised, et algul tundub, nagu oleksid inimesed siin võtnud nõuks toimida kõiges vastupidiselt Euroopale.

Lühidalt öeldes, siinsed naised püüavad kõiges jäljendada eurooplannasid, mehed aga mitte. Te ei kujuta ette, kui suur on erinevus siinsete ja eurooplaste kommete vahel. Kui ma siia saabusin, tundusid ameerika mehed mulle äärmiselt ebaviisakad, nüüd olen sellega juba harjunud, ning enamgi, hindan seda lihtsust meestevahelises suhtlemises rohkem kui euroopalikku koketeerimist.
   Milleks, pagana pihta, see vastastikune lipitsemine meeste vahel! Meil näiteks, kui te tutvustate omavahel kahte võõrast džentelmeni – need džentelmenid kargavad kohemaid oma kohtadelt üles, kummardavad üksteisele kübaraid tõstes, keerutavad frakisaba, suruvad üksteisel kätt, silmad läilalt magusad nagu viigimarjad, kinnitavad, et neil on ülimalt meeldiv, valetavad häbitult üksteisele näkku: „Olen ammu igatsenud teiega tutvuda”, „Olen teist palju kuulnud”, „See on mulle suur au” – ühesõnaga, karglevad teineteise ees nagu kaks ahvi, flirdivad, nagu tahaks üks teist võrgutada. Mille pagana pärast! Te ei kujuta ette, millise põlgusega vaatab sellisele kombele ameeriklane. Prantslasi nad sellepärast ei salligi.
   Siin, kui kaks meest omavahel tuttavaks tehakse, öeldakse lihtsalt: „See on mister X ja see on mister Y.” Mister X ei tõuse püsti, ei võta mütsi peast, ei anna isegi kätt, vaid noogutab ja ütleb: „Hello!”, mister Y noogutab samuti pead ja vastab: „Morning” ja tutvus ongi sõlmitud. Teisel kohtumisel juba patsutab üks teist õlale ja ütleb: „How do you do, old fellow?”
  Alguses see ärritas mind. Kui ma kellegagi tuttavaks sain, kummardasin ma euroopalikul kombel, aga tema ainult noogutas. Nüüd olen ma sellega juba harjunud ja mõistan, et kui siin on liiga vähe tseremoonitsemist, siis euroopalikus kombes, selles vastastikuses tantsimises on seda liiga palju. Mis mõte on sellisel teineteise ees lipitsemisel ja magusate meelituste lausumisel?